Lehekuu

Vahepeal olen mina aasta vanemaks saanud (loodetavasti veidi targemaks ka). Oli ikka täitsa mõnus terve päev tähelepanu keskpunktis olla. Ainus kurb asi oli see, et Eestis on mu sünnipäev alati mõnusal kevadisel ajal, siin on praegu sügis. Lehekuu asemel on siin rohkem vihmakuu. 

Sel aastal oli mul isegi päris hea meel vanemaks saada, sest miskipärast on mul numbrit 23 inglise keeles palju raskem hääldada kui 24. Ja kui tööintervjuudel nüüd keegi küsib, et kui vana ma olen, siis saan rõõmsalt 24 ütelda :) Ja mulle meenus see ka, kuidas Riste eelmine aasta oli õnnelik selle üle, et ta 23ndast eluaastast pääses, sest see number on kuidagi halb ja inetu :D (ja muidugimõista on mulle alati suureks lohutseks see, et enamus minu vahvatest sõbrannasest on minust aasta vanemad ;) )

Kolm kuud olen aussis elanud ja vahepeal elasin isegi töölainel. Tegingi nii nagu siinmail kombeks, et printisin cv-d välja ja lihtsalt astusin kõikvõimalikesse kohvikutesse/restodesse sisse, üritasin juhatajaga jutule saada ja oma resümee neile näppu suruda. Aga see on palju tüütum tegevus kui arvata võiks. Esiteks on siin talvine hooaeg algamas ja enam ei olda eriti huvitatud ettekandjate palkamisest. Teiseks on lihtsalt imelik (minul, tuimal eestimaalasel) suvalisse kohta sisse astuda ja ennast pähe määrida. Sain mingisugusesse türgi kohta proovipäevale ja nad lubasid mind ka ilusasti palgata, aga juhtus nii, et Liisa käis tööintervjuul kohas nimega Wealth Build Australia ja kutsus mind ka sinna kaasa. Tegemist on firmaga, kes viib läbi seminare, kus nõustatakse austraallasi, kel on juba aluskapital olemas, edasi investeerima jne. Töö oli telefonitsi inimestele helistamine ja nendele seminaridele kutsumine (me ei müünud mingeid külmutsukappe ega muid vidinaid vaid pakkusime tasuta koolitust koos tasuta söögi/joogiga, ehk siis promosime igati väärt üritust) aga juhtus nii, et nädal aega saime tööl oldud kui ikkagi selgus, et meie inglise keel ei ole piisavalt heal tasemel. Nüüd olen jälle töötu :) Muidugi olin kergelt löödud, aga samas arvan ikkagi, et sain ikkagi väga hea kogemuse osaliseks. 

Olen Gumtreel (austraallaste a ja o veebileht, kus pakutakse tööd, tehnikat ja kõike muud, mida hing oskab ihaldada) silma peal hoidnud ja ohtralt töökuulutusi sirvinud. Praegu on selline tunne, et tahaksin kusagile farmi ära minna. Surfersi elust hakkab villand saama. Samas täna sundis Alex mind jälle cv-d ilusasti kätte võtma, et ümberkaudsed kohvikud/restod minu olemasolust aimu saaksid. Käisin siis ühes väksemas, vaiksemas ja mõnusamas linnaosas ja sealsed kohvikud tundusid palju sõbralikumad, meeldivamd kui Surfersi omad. Vähemalt enesetunne on tänase päeva osas üsna optimsitlik ja loodame, et miskit näkkab.

Homme sõidavad Chanette ja Karit tagasi Eestimaale. See teeb ikka kurvaks kui mõni kaasvõitleja siit ära läheb. Aga siiski, soovin mõnusat lendu ja kivi propellerisse!

Natuke viimasele postitusele lisaks

Lugesin täna kusagilt uudist, et Euroopas tõotab tulla erakordselt soe suvi. Aga loodetavasti see ikka nii soe ei ole kui meil siin Austraalias!
Eelmise blogipostituse juures, kui mainisin, et mul käisid külas rootsi tüdrukud, jäi mul mainimata üks oluline tõik. Mulle sai selgeks, miks reisides on vaja kindlasti teha tervisekindlustus. Moa ja Maria on oma aega Austraalias veetnud aktiivselt ja ekstreemselt. Juhtus siis nii, et nad läksid sukelduma. Moa hüppas vette, aga kapten ei olevat seda tähele pannud ja pani miskipärast tagurpidikäigu sisse. Ja tüdruk jäi propelleri vahele. Muidugi hakkas ta täiest kõrist karjuma ja ta vinnati üsna kiiresti pardale tagasi, aga need haavad, mis ta mulle näitas olid ikka päris jubedad. Nüüd nad saavad vaikselt edasi reisida, aga igas uues kohas peab ta arsti juures kontrollis käima ja õmblusi välja võtma. Samas läks tal ikkagi ülimalt hästi, et oma kätest/jalgadest ilma ei jäänud ja noh, tegelikult oleks see võinud ikka päris õnnetult lõppeda.

Eelmisel korral jäid ka pildid Byron Bayst lisamata. Parandan vea. :)

Sibavad sama kiiresti kui ämblikud. Natuke jube oli.

Õnnelikud inimesed, kes seal üleval elavad. Ühele poole jääb ookean, teisele poole jõgi.

Tüüpiline tänav Byronis. Hipidest pungil. Äge. 

Ükspäev käisin Maria (korterinaabriga) ja tema sõpradega niisama istumas. Pildil on ülihea Strawberry Chocco-Latte. Point oli siis see, et ma olin nii õnnelik, kui ma selle lõpuks kätte sain (see oli päris kallis ka, 18 dollarit tervelt), et minule üsna omaselt, ajasin kogu kraami lihtsalt laua peale ümber. Nutta või naerda? Õnneks oli meie nn ettekandja ka antud koha omanik ja ta tegi mulle tasuta uue joogi. Ju tal hakkas siis kahju minust :)

Vahepeal sai Liia aastakese vanemaks. Ja ta on ka uude kohta kolinud. Wau, see uus elamine on übersuur ja võimas, basseini ja spa-ga. 25ndal käisin ära tema sünnipäeval ja soolaleivakal. Õhtu tipphetk oli vast karaoke (haha, märksõnadeks siis valjusti ja valesti). Ei, tipphetkedeks olid vist pigem ikka need kolm erinevat sorti juustukoogi tükikest, mida ma mõnuga sõin :) Wii konsool võimaldas õnneks natuke kaloreid maha ka tantsida. Vahepeal on mul tunne, et ma olen siin maal ikkagi veel väikest sorti tulnukas. Näiteks see, et lisaks Liiale pidas oma sünnipäeva ka Warren. Ma olin teda varem vaid ühe korra kohanud, aga kuna ta elab samas kohas ja tähistas samuti sünnipäeva, siis mõtlesin, et pudel alkoholiga külakostiks ei ole midagi erilist. Austraallased naersid mind täiesti välja ja ütlesid, et ma olen imelik, justnagu tahaksin talle pudelit viies muljet avaldada. Ma ei tea, minu arvates oleks see justkui elementaarne viisakus? 

Eile käisin niisama Surfersis jalutamas. Ja ma leidsin enda uue lemmikpaiga. 

Eriti hästi näha ei ole, aga jõe/oja keskel on väike saareke ja saarele viivad kaks mõnusat väikest silda.

Üldises mõttes üritan tubli, tervislik ja sportlik olla (vahelduva eduga). Ja võib-olla tooksin välja ka asjaolu, et ma sain ühest oma suurest hirmust üle ja hakkasin koos teistega SingStari laulma. Alguses ma keeldusin kategooriliselt, sest enda häält laulmas kuulda on kole-kole (aga nüüd ma tean, et isegi kui mu hääl on masendavalt mehine ja kriiskav, siis viisi ma ikka enam-vähem pean ja mu skoorid ei olegi kõige hullemad). 

Järgmine postitus ilmselt juba maikuus :)

Pühad.

Kui ma oma uutele välismaistele sõpradele mainin, et Eestis on lihavõttepühade aegu kombeks munasid koksida (inglise keeles nimetan ma seda egg fight’iks, sest ei oska midagi paremat välja pakkuda), siis vaatavad kõik mind imelike nägudega ja eeldavad, et me loobime üksteist niisama lõbu pärast toorete munadega. Mis tegelikkuses võiks ju isegi päris huvitav olla.

Minu viimaste aegade tähtsündmustest tooksin välja vast Great Gatsby teemalise peo. Tegemist oli magistriastme õppuritele korraldatud peoga, mis leidis aset Hiltoni hotellis. Mina ise kahjuks magistrant ei ole, aga mul on ägedaid tuttavaid, kes end ülikoolis harivad ja kes mind ka peole kaasa tirisid. Kohal oli tuleshow ehk siis basseini ääres tegid paar inimest tulega trikke, avatud baar, mõnusad suupisted, šokolaadifondüü. Jammi. Ja mis mulle eriti meeldis, oli ikkagi see, et kõik nägid väga stiilsed välja.

Sellelt pildilt vasakult teine tüdruk, Ramona, on üks minu korterikaaslastest. Ta on sakslanna. Ja ilmselt kerkib enamikele meist sakslastega seoses õllekruus silme ette. Tuleb tõdeda, et Ramona ka õllekruusi sisse ei sülita ja on sellega pigem üsna sina peal. Ehk siis Hiltoni hotellist järgmisele peole minnes visati ta sealt välja, sest ta oli liiga purjakil. Seda juhtub muide Aussis tihedamini kui arvata võiks, et joobes neiud visatakse klubist välja. Aga Ramona iseenesest on väga lahe ja saime pärast koos antud intsidendi üle kõvati naerda. 

Alexiga koos sai ette võetud väike tripp Byron Baysse. Tegemist on väga laheda hipistunud linnakesega. Kuna sel ajal oli linnas toimumas ka Blues Festival, olid teed umbes ja rahvast täis. Pidime auto üsna kaugele jätma, jalutasime mööda randa ligi tunnikese, enne kui linna kohale jõudsime. Aga ilm oli kena, mere ääres olid mõnusad majakesed, mida uudistada. Seega teekond liiga kontemurdev ei olnud. Sõime megahead burgerit, kosutasime end väiksese siidriga ja kohtusime Alexi vanaonu Henryga. Nooruses oli ta hipiliikumise eesotsas, praegusel ajal kannab ta ägedaid kirevaid riideid ja on niisama huvitav inimene. Nende majast ma üldse rääkima ei hakka, sest see kubises sellistest asjadest, mida ma mingi aeg kindlasti pikemalt silmitseda tahaksin. Igasuguseid amulette, kujukesi, ripatseid....

Kedli sünnipäeval, 18.aprillil saabusid mulle külla kaks rootsi tüdrukut, Moa ja Maria, kellega koos Norras töötasin. Kuigi me seal väga pikalt koos tööl olla ei saanud, oli nüüd ikkagi tunne nagu teaksin neid terve igaviku. Tunne oli hea. Sain neile linna näidata ja teha nägu nagu teaksin kus miski ja keegi asub (tegelikult olen siiani veel tänavatel võhiklik turistike). Esimese asjana tuli neiudele kindlasti ookean ette näidata.

Üllataval kombel olen rootslaste seltskonda sattunud. Minu korterikaalsane Maria on samuti rootslanna ja samal õhtul läksime tema tuttavate korterisse väikesele peole. 15 inimese hulgas oli 2-3 mitterootslast. Igastahes, see korter, kus pidu aset leidis oli super- nunnu, hubane ja imelise vaatega merele. 

Kuna veiniklaasid olid otsas, jõin veini teetassist. See oli ka päris stiilne.

Mahlakas vaade rõdult. Laivis oli muidugi veelgi ilusam (ja kuu oli ka taevas)

Veel õnnestus meil Alexi, Jeremy, Maria ja Moaga tasuta bussile hüpata, mis Surfersis mingi festivali raames niisama tasuta ringi sõitis.

Ja nüüd on tunne nutune, sest pidin rootsi tüdrukud ära saatma. 

PS! ma olen siinmail isegi paar korda Diablo 3e mänginud. Piinlik, piinlik. Arvasin, et sellist ristiretke nagu arvutimängud/telekamängud ma kunagi ette ei võta, aga võta näpust... ses suhtes, et ega ma eriti suur fänn ei ole, aga vähemalt olen ära proovinud.

Täna, 21.aprill võtab Kedli ette reisi Austraaliasse. Kahjuks Perthi. Aga hoian põialt, et kohtume peatselt ja soovin sulle, kallis Kets, probleemidevaba reisi :)

Tervitused kodustele!

Üks kuu ja paar päeva

Hei, hei! Pole ammu ühtegi sissekannet teinud ja tunnistan, et olen laisk olnud. Seda igas mõttes. Midagi ekstravagantset pole ette võtnud, pigem peesitan päikese käes (kuigi kodus peegli ees seistes küsin ikkagi enda käest: "Mirror, mirror on the wall, who's the whitest of them all?").

Paar nädalat tagasi kolisin selle rootsi tüdruku juurde, kellest varasemalt olen juttu teinud. Minu uued elukaaslased on nüüd Maria ja üks saksa tüdruk Ramona. Tuleb välja, et nad on täitsa ägedad, tegime ühe väikese veiniõhtu ( mis lõppes sellega, et kuna tegemist on ülikoolis käivate magistrantidega, siis nemad pidid veel õhtul õppima hakkama ja mina passisin niisama). Aga isegi siis oli tore. Ma ei ole ennast tavaliselt eriti aktivistiks ja suureks suhtlejaks pidanud. Samas on nagu loomulik, et kui neid köögis näen, siis ikka hakkan juttu ajama ja uurin, mis nad teinud on. Nüüd ongi nii juhtunud, et kui mina köögis olen, siis nad hüppavad ka oma tubadest välja ja kukuvad lobisema (mis on päris rõõmustav minu arvates). See meenutab natuke Tartu ühikaelu. Jah, Merili ja Agnes, te tulete mulle ka meelde, sest teiega ma vist põhiliselt istusin seal köögis! Ükspäev küpsetasin eestipäraseid pannkooke. Nii head olid. Peaaegu sama head, kui need, mida me Miku ja Steni pool Sailega küpsetasime. Nagu näha olen kergelt melanhoolses meeleolus, eesti rahvas on südames kuigi elu siin on mõnus ja millegi üle justkui kurtma ei peaks. Muide, ükspäev lugesin ühe eesti tüdruku blogi, kes tegi elu Austraalias väga maha. Mõte oli selles, et ees ei ole ootamas rahamägesid, mida paljud otsivad. Tuleb ise hakkama saada, sõbrad ja pere on kaugel, abi pole kelleltki loota ja elu on kallis. Siis ma mõtlesin küll, et mul on siin ikka paganama hästi läinud. Ja kui keegi minu käest peaks küsima, kas ma soovitaksin neil siia "unistuste" maale tulla, siis.... jah, 100% soovitan!!!

Eile oli jällegi üle pikema aja üks aktiivsemat sorti päev. Otsustasime kamba eestlastega matkama minna. Sihtkoht Currumbin Wildlife Sanctuary (kus on võimalik teha nt koaalade ja kängurudega koos pilte). Kuna me aga ei raatsinud selle eest 50 dollarit maksta, läksime ise maailma avastama. Minu rõõmuks nägime palju suuri ja rammusaid ämblikke ja äge nahkhiire parv võttis meid samuti vastu. Raske paaritunnise matka järel suundusime Burleigh Headsi randa pikutama ja sööma. Sellest on ka väike videotõestus, seega kes viitsib, see vaatab (minu meelest on see päris äge). Tervitused Liisale, Karitile, Chanette'ile ja meie video kokkukeevitajale, Madisele!

https://www.youtube.com/watch?v=f5Pu4Gq4dIw

Nii, eile sain kätte mõned pildid fotograafilt, kelle juures käisin. Pilte oli mega palju, aga ta oli mulle saatnud kõigest 5. Olin kergelt pettunud, plus need pildid, mis ta mulle saatis, noh, ei ole just mu lemmikud. Kuid siiski, ühe pildi ikka tüestuseks panen siia välja. 

Ärge siis liiga kurjad ja kriitilised selle pildi üle olge. Aitäh :)

Oii, ja ma unustasin mainida TimeZoneis käiku. Tegemist siis suuremat sorti mängumaailmaga, kus saime suure kambaga LazerTagi ja muid vahvaid mänge mängida! :)

Praegu ilmselt tsauki-tsauki, ja ütlen tere South Parki perele.

Pildiraamat.

Üritan jätkata sealt kus eelmine kord pooleli jäin. Ehk siis see päev, mil esimest korda (ja siiani ka viimast korda) Austraalias autoga sõitsin. Meil tuli Alexiga äge mõte, et läheks snorgeldama. St tal tuli see mõte ja mina olin muidugi kohe 100% nõus. Kui aus olla, siis ega ma eriti ei teadnud, mida see endast ette kujutab ja teoorias tundus see nii hea ja lihtne plaan. Sõitsimegi siis ühe kai juurde, vesi oli seal päris sügav ja enne vette jõudmist oli tarvis mõnusasti kivide peal turnida. Mask ette, lestad jalga ja snorgeldama! Aga point on selles, et tegelikult ei tunne ma end vees olles just kõige kodusemalt. Olen küll Saaremaalt pärit, aga ujuda ikka ei oska. Ja siis juhtuski nii, et sattusin paanikasse  seal veepinnal hulpides. Laine oli ka minu jaoks liiga tugev ja tahtis mind kivide vastu uhuda. Seega ronisin kiiresti (viie minuti jooksul) juba veest välja.  Seal ma siis vaatasin ja imestasin kuidas üks umbes kuue aastane tüdruk rõõmsalt oma maski ja lestadega vette hüppas ja sulberdas nagu tõeline professionaal. Minu õppetund on aga see, et enne kui ma uuesti snorgeldama lähen, pean ma seda kodus basseinis veidi harjutama :)

Eelmisel nädalal sai üleüldse päris palju autoga ringi rallitud. Reede õhtu poole pakkus Alex välja, et võimalus on minna tema ristiisa pulma nn järelistumisele. Sihtkoht - Brisbane. Mõeldud, tehtud! Kuna Alex'i isapoolsed juured on Rmeenias, siis kohtusin seal päris mitmete rumeenlastega. Ja ühe päris ägeda šoti tüdrukuga, kes lubas mulle lähiajal Gold Coastile külla tulla. Eks see siis tunda annab, kas ta tegelikult ka siia tuleb. Öösel sõitsime mööda kiirteed tagasi kodupoole, selleks et järgmisel päeval juba mägedesse kihutada. Sel korral sihtkoht- Mount Tambourine. Esimene peatus oli väike kohvik, Polish Place. Vaade oli lihtsalt nii super. Loodus oli äge, papagoid tiirutasid pea kohal ja ootasid, et keegi neile suhkrut pakuks. Ja siis nii muuseas kohviku hoovipeal jalutas hiiglaslik sisalik. Ja sealsed õuna-pannkoogid, ausõna, ma ei ole elusees nii häid pannkooke söönud!!!! Soovitan soojalt!

Nagu kaamerale kombeks, siis vaade pole pooltki nii hea kui laivis. Aga väike ettekujutus siiski.

Papagoid suhkrut limpsimas.

Sisalikupoiss oli arglik ja tahtis peitu minna. Aga isegi sabaots on minu arvates päris suur ja võimas.

Ja veidikene Poola teemat, mis minus tekitas isegi veidi äratundmisrõõmu ja kodutunnet :P

Poola kohast sõitsime edasi botaanikaaeda. Ilmselgelt on sealne taimevalik kergelt suurem kui Tartu botaanikaaias. Saime vihmametsa matkarajal seigelda. Territoorium oli päris suur, aga vähemalt olid iga nurga taga pingid, kus sai jalga puhata.

Ise tuli ja maandus meie juurde :)

Mägedest tagasi jõudsime viie ajal, siis sain juba Liiaga ühendust. Tal oli plaanis minna salsa peole ja mina haakisin ennast talle sappa. Tal on üks tore sakslasest sõber (kes on minu arvates Arnold Schwarzenegger'i nägu :D ), professionaalne salsa tantsija, kellega me sinna peole läksime pluss veel üks sõber Iraanist. Olin täiesti kindel, et mina salsat tantsima ei hakka. Aga võta näpust, mulle isegi ei antud võimalust "ei" ütleda. Veeti tantsupõrandale ja hakati õpetama esimesi, kõige lihtsamaid tantsusamme. Alguses oli ikka selline hirmus ja tobe tunne (nagu see "Tantsud tähtedega" Beatrice, kes minu mäletamist mööda oli suhteliselt puujalg?). Aga austraallased eriti ei pahanda kui sa tantsida ei oska. Nad on kõik ikka sõbralikud ja rõõmsad ja tahavad aidata ning on rõõmsad kui saavad sind õpetada. Näiteks see Iraanist pärit sõber ei tundnud ennast tantsupõrandal sugugi häst. Siis üks suvaline Austraalia mees võttis tal kätest kinni ja näitas tantsuliigutusi (ei, ta ei olnud mingi omasooihar tüüp kui te kõik nüüd seda mõtlete). Lihtsalt tuli ja tahtis abi pakkuda. Kokkuvõttes jäin salsaga väga rahule ja mõlgutan isegi mõtteid, et võiksin salsa trenni minna mingi hetk. Salsa peolt edasi läksime ööklubisse. See meenutas juba veidi rohkem Eesti klubisid, aga ega me sinna kauaks ikkagi ei jäänd, sest jalad olid salsast väsinud. Jõudsime Liia juurde Nerangi neljast öösel. 

Hommikul ärkasime 11 ajal, sõime ja sättisime ennast WhiteWaterWorldi poole teele. Tegemist on veemaailmaga. Päev oli üks palavamaid, mida ma siin Aussis kogenud olen. Seega oligi just superhea basseini ääres lõsutada (ja nautida neid kahte väikest eestimaist D-lighti, mis meil õnnestus sisse smugeldada). Jõudsime ka kahe veeliumäe peale :)

The Bro

Green Room. See oli isegi päris õudne ja ma sain jälle oma häälepaelad valla lasta :)

Veepargist tagasi jõudes hüppasin veel Surfersis ühe Rootsi tüdruku juurest läbi, kes näitas mulle üht tuba, mida mul oleks võimalik üürida. Asukoht on super, hind on soodsam kui mu praeguses kohas, seega esmaspäeval võtan ette järjekordse kolimisretke. Õnneks mul väga palju asju vedada ei ole. Sandra juures on tegelikult päris hea ja mõnus elada, sest maja on suur ja ma saan Sandraga ka hästi läbi (ta isegi küsis mu käest, et äkki ma aitan ta pojale leida sama toreda eesti neiu nagu ma ise olen :D), aga kuna asukoht on ikkagi piisavalt eraldatud, siis tuleb sellest toast siin loobuda.

Eile ehk esmaspäeval käisin jälle Black Anguses praktiseerimas ettekandja oskuseid. Ostsin endale isegi uued mustad kingad, et hea oleks tööd teha. Aga uued kingad ei ole kunagi hea mõte! :D Nüüd on mu jalad ville täis ja valusad. Kuna õhtu oli päris kiire ka, siis kella kümne ajal (kui lõpetama hakkasime) tundsin ennast kui tõsine invaliid. Selle tõttu lebasin täna terve päeva toas ja mitte midagi tarka ei teinud. V.a see, et korjasin endale Feissbuuki mingi vahva viiruse ja nüüd kõik saavad rõõmsalt aimu sellest kui blond ma ikkagi olen.

See selleks. Elu on lill. Cheers!

DreamWorld ja muud vahvad loomad

Üle nädala olen Aussis lihtsalt lebotanud. Midagi tarka pole teinud, aga samas on nii hea ringi tuiata ja niisama elu nautida. Üritan nüüd hoolega järele mõtelda ja kirja panna siiski need tipphetked, mis mind on kummitama jäänud. Okei, see oli päris äge, et ma jõudsin DreamWorldis ära käia. Liia ja Johniga. Kahjuks ma telefoni kaasa ei võtnud ja pilte ei klõpsutanud, sest ma kartsin, et äkki need lendavad sõidu ajal minema. Tegelikult oleksin saanud sõidu ajaks oma asjad väikesesse kappi panna, seega järgmisel korral olen targem. Aga ma võtan siis ikka armsa guugli appi ja saan vast ikka ära näidata, milliste ägedate atraktsioonide peale ma ronisin.

The Cyclone. Nunnu kiire sõit, veidikene peapööritust :D :D

The Claw. See oli päris rets. Vb ei tundu, aga oli, Liiale eriti ei meeldinud, aga ma sain kohe alguses ilusasti hääle ära karjuda.

The Giant Drop. Meid sõidutati aeglaselt ülesse. Vaade oli super. Üleval hoiti meid ikka piisavalt kaua, et närvid läbi oleksid ja siis lasti täie laksuga maale tagasi.

The Giant Dropiga sama torni otsas oli selline vahva asi nagu The Tower of Terror II. See oli kõige ägedam minu meelest. Meid lasti justkui ülehelikiirusel selg ees selle torni otsa, siis seisime kaks sekundit seal ja suure hooga (nägu ees) maa peale tagasi. Käisin seal kaks korda. Karjusin kogu hingest.  Inimesed vist vaatasid mind vahepeal natukene imelikult ka, sest ma olin iga atraktsiooni peal pm ainuke tulihingeline karjuja :D :D

Veel õnnestus ära käia Zombide maal, neid sain laserpüssiga taga ajada. See oli ka päris vahva. Järgmisel korral olen kindlasti osavam.

Mis siis veel? Randa ma ei olegi enam väga palju jõudnud. Aa... no muidugi, muidugi. Meil oli ju vahepeal ka naistepäev. Siis sain Liia juurde Nerangi jälle minna. Oleksin nagu tagasi koju jõudnud. Seltskonans oli meil (koos minuga) 6 eesti neiut ja üks vene neiu. Haha, saime veini rüübata ja noh, õigel eestlasel on ikka Russki Standart ka laual olemas :D Edasi läksime StingRaysse tantsima. Eesti klubid on minu arvates tegelikult ikkagi paremad kui siin Austraalias. Vähemalt tantsu mõttes küll. Aga saime siiski oma tantsud ära tantsitud ja tuju oli hea.

Enamuse ajast veedan Surfers Paradise'is, ikka selles samas korteris, kus on need Eestist pärit tüdrukud (ja Aussi poisid). Vahepeal käisime kusagil öisel turul, me Liisaga armastame õhtuti pokaali veini ka rüübata. Enamuse ajast olen Alexiga tsillinud.

Nende köögi akna taga käivad mõnikord külalised, kellele me lahkesti süüa pakume. Sain isegi ühe papagoi enda käe peale, jei! :)

Pluss nende korterist avaneb selline vaade Surfersile.

Täna avanes mulle selline äge võimalus, et kuna Alex käib ülikoolis peaaegu samas kandis kus ma elan, siis ma viskasin ta tema autoga ülikooli juures maha ja sõitsin ise koju, sest autot on tal ülikooli juurde võimatu parkida. (Pärast pean ta ülikoolist üles korjama, jeei, saan veel autoga sõita). Aga autsõit oli päris hull. Ma ei ole ikka veel eriti harjunud austraallaste liikluskorraldusega, seega tegin ma paar päris mõnusat pööret, mille eest Eestis oleks mulle nii mõnigi hea autojuht keskmist sõrme näidanud :)

Asun nüüd enda päevatoimetuste juurde. Ilusat kevade saabumist Eestisse! :)

Plirts-plärts, käes on märts!

Tere, poisid ja tüdrukud :) Tänasest päevast on kujunemas jälle vast üks vähese produktiivsusega päevakene. Mitte, et see halb oleks. Kui ridade vahelt lugeda, siis see tähendab seda, et sellest tuleb lihtsalt üks chill lebotamise päev. Jei, jube mõnus.
Aga ma olen vahepeal natukene tublim ka olnud. Esmaspäeva hommikul korjas mind peale Liia eksmees, kelle restosse ma sain ettekandjatööd praktiseerima minna. Kuna see asub minu elukohast päris kaugel, siis mul on ise sinna suhteliselt võimatu saada. Aga koht on äge. Resto ise on "Black Angus" ja ta asub Sanctuary Cove'is. See peaks olema siis selline koht, kus elavad rikkad ja kuulsad ja ilusad inimesed. Kohe sisse astudes oli ikka aru saada, et see koht on kergelt peenem kui mõned teised väikesed putkakesed Surfersis. Esimene päev oli pikk ja väsitav. Palju oli uut õppida. Klientidega väikest small-talki ma veel väga ei praktiseerinud ja tellimusi vastu veel väga ei võtnud. Iseenesest ei oleks see ju raske, aga kui menüüd nägin, siis oli küll väike kõha kurgus. Menüü on hiiglaslik ja pooli sõnu ma sealt esialgu välja ei lugenudki, hääldusest ei saa juttugi olla. Kuna tegemist on liharestoraniga (steak house), siis tuleb tõdeda, et ka lihtsamat sorti ingliskeelsed väljendid on mulle tundmatud. Näiteks ei teadnud ma varem, mida kujutavad endast sirloin- või eye fillet. Ilmselgelt ei ole ma ennast senini loomaliha siseeluga piisavalt kursis hoidnud. Esimene tööpäev kestis 11 tundi. Teine päev oli poole lühem, aga asi hakkas endast juba selgemat pilti kujutama. Pluss teisel päeval tuli tööle üks vanem prantsuse baarmen. Ta peaks olema siis kõige bossim baarmen selles restos. Ta tuli sinna, tutvustas end, hakkas hästi kiiresti näitama ja ütlema mis ma tegema pean. Mulle sobis see kuidagi superhästi. Ta ei olnud ülbe ega üleolev. Ta ise tegi ka kõiki neid asju kaasa, aga asi oli tema käes kuidagi über hästi organiseeritud. Kahju, et ta nüüd pikemaks ajaks Prantsusmaale läheb, tema käe all tahaks küll ennast veel harida. Mmmm... ja selline asi ka siis, et kuna esimene tööpäev oli nii pikk, siis sain tasuta süüa. Esimest korda elus õnnestus mul saada oma veisefilee tükk kuumalt kivilt. See nägi siis välja nii, et köögis küpsetati liha minimaalselt ja see serveeriti hästi kuumal kivil. Lauas sain ise oma tükki küpsetada. No, ja see maitses ikka uskumatult hästi. Päriselt ka. Ma ei tea, ilmselt on Eestis ka ikka midagi sellist näha, aga ma ise ei ole küll varem kokku puutunud.
Eile sain kokku ühe teise Liia tuttavaga. Fotograafiga Jaapanist. Tal on hetkel käsil selline projekt, kus ta soovib jäädvustada võimalikult palju eri rahvustest inimesi. Tal oli ruumi veel ühe Eestist pärit tüdruku jaoks. Seega kasutasin kohe juhust ja sain ennast väikesele fotosessioonile kaubeldud. Paar päeva varem sain ka juba temaga juba kokku, et tema varasematele töödele silma peale visata. Paari nädala pärast saan vist ise ka need pildid kätte, eks see siis näha ole, kas ma julgen midagi FB-sse üles riputada või mitte. Aga üldine tendents on ikka see, et ma loodan laivis parem välja näha kui piltidel, sest kaamera mind miskipärast eriti ei armasta. Elame näeme.
Sain endale ka 30-päevase voucheri lõbustusparki, veemaailma ja kusagile veel. Saan seda kasutad kuu aja jooksul nii palju kui tahan. Haha, saan oma hääle vast kähedaks karjuda.
Musid-kallid-paid!