Pühad.

Kui ma oma uutele välismaistele sõpradele mainin, et Eestis on lihavõttepühade aegu kombeks munasid koksida (inglise keeles nimetan ma seda egg fight’iks, sest ei oska midagi paremat välja pakkuda), siis vaatavad kõik mind imelike nägudega ja eeldavad, et me loobime üksteist niisama lõbu pärast toorete munadega. Mis tegelikkuses võiks ju isegi päris huvitav olla.

Minu viimaste aegade tähtsündmustest tooksin välja vast Great Gatsby teemalise peo. Tegemist oli magistriastme õppuritele korraldatud peoga, mis leidis aset Hiltoni hotellis. Mina ise kahjuks magistrant ei ole, aga mul on ägedaid tuttavaid, kes end ülikoolis harivad ja kes mind ka peole kaasa tirisid. Kohal oli tuleshow ehk siis basseini ääres tegid paar inimest tulega trikke, avatud baar, mõnusad suupisted, šokolaadifondüü. Jammi. Ja mis mulle eriti meeldis, oli ikkagi see, et kõik nägid väga stiilsed välja.

Sellelt pildilt vasakult teine tüdruk, Ramona, on üks minu korterikaaslastest. Ta on sakslanna. Ja ilmselt kerkib enamikele meist sakslastega seoses õllekruus silme ette. Tuleb tõdeda, et Ramona ka õllekruusi sisse ei sülita ja on sellega pigem üsna sina peal. Ehk siis Hiltoni hotellist järgmisele peole minnes visati ta sealt välja, sest ta oli liiga purjakil. Seda juhtub muide Aussis tihedamini kui arvata võiks, et joobes neiud visatakse klubist välja. Aga Ramona iseenesest on väga lahe ja saime pärast koos antud intsidendi üle kõvati naerda. 

Alexiga koos sai ette võetud väike tripp Byron Baysse. Tegemist on väga laheda hipistunud linnakesega. Kuna sel ajal oli linnas toimumas ka Blues Festival, olid teed umbes ja rahvast täis. Pidime auto üsna kaugele jätma, jalutasime mööda randa ligi tunnikese, enne kui linna kohale jõudsime. Aga ilm oli kena, mere ääres olid mõnusad majakesed, mida uudistada. Seega teekond liiga kontemurdev ei olnud. Sõime megahead burgerit, kosutasime end väiksese siidriga ja kohtusime Alexi vanaonu Henryga. Nooruses oli ta hipiliikumise eesotsas, praegusel ajal kannab ta ägedaid kirevaid riideid ja on niisama huvitav inimene. Nende majast ma üldse rääkima ei hakka, sest see kubises sellistest asjadest, mida ma mingi aeg kindlasti pikemalt silmitseda tahaksin. Igasuguseid amulette, kujukesi, ripatseid....

Kedli sünnipäeval, 18.aprillil saabusid mulle külla kaks rootsi tüdrukut, Moa ja Maria, kellega koos Norras töötasin. Kuigi me seal väga pikalt koos tööl olla ei saanud, oli nüüd ikkagi tunne nagu teaksin neid terve igaviku. Tunne oli hea. Sain neile linna näidata ja teha nägu nagu teaksin kus miski ja keegi asub (tegelikult olen siiani veel tänavatel võhiklik turistike). Esimese asjana tuli neiudele kindlasti ookean ette näidata.

Üllataval kombel olen rootslaste seltskonda sattunud. Minu korterikaalsane Maria on samuti rootslanna ja samal õhtul läksime tema tuttavate korterisse väikesele peole. 15 inimese hulgas oli 2-3 mitterootslast. Igastahes, see korter, kus pidu aset leidis oli super- nunnu, hubane ja imelise vaatega merele. 

Kuna veiniklaasid olid otsas, jõin veini teetassist. See oli ka päris stiilne.

Mahlakas vaade rõdult. Laivis oli muidugi veelgi ilusam (ja kuu oli ka taevas)

Veel õnnestus meil Alexi, Jeremy, Maria ja Moaga tasuta bussile hüpata, mis Surfersis mingi festivali raames niisama tasuta ringi sõitis.

Ja nüüd on tunne nutune, sest pidin rootsi tüdrukud ära saatma. 

PS! ma olen siinmail isegi paar korda Diablo 3e mänginud. Piinlik, piinlik. Arvasin, et sellist ristiretke nagu arvutimängud/telekamängud ma kunagi ette ei võta, aga võta näpust... ses suhtes, et ega ma eriti suur fänn ei ole, aga vähemalt olen ära proovinud.

Täna, 21.aprill võtab Kedli ette reisi Austraaliasse. Kahjuks Perthi. Aga hoian põialt, et kohtume peatselt ja soovin sulle, kallis Kets, probleemidevaba reisi :)

Tervitused kodustele!