Natuke viimasele postitusele lisaks

Lugesin täna kusagilt uudist, et Euroopas tõotab tulla erakordselt soe suvi. Aga loodetavasti see ikka nii soe ei ole kui meil siin Austraalias!
Eelmise blogipostituse juures, kui mainisin, et mul käisid külas rootsi tüdrukud, jäi mul mainimata üks oluline tõik. Mulle sai selgeks, miks reisides on vaja kindlasti teha tervisekindlustus. Moa ja Maria on oma aega Austraalias veetnud aktiivselt ja ekstreemselt. Juhtus siis nii, et nad läksid sukelduma. Moa hüppas vette, aga kapten ei olevat seda tähele pannud ja pani miskipärast tagurpidikäigu sisse. Ja tüdruk jäi propelleri vahele. Muidugi hakkas ta täiest kõrist karjuma ja ta vinnati üsna kiiresti pardale tagasi, aga need haavad, mis ta mulle näitas olid ikka päris jubedad. Nüüd nad saavad vaikselt edasi reisida, aga igas uues kohas peab ta arsti juures kontrollis käima ja õmblusi välja võtma. Samas läks tal ikkagi ülimalt hästi, et oma kätest/jalgadest ilma ei jäänud ja noh, tegelikult oleks see võinud ikka päris õnnetult lõppeda.

Eelmisel korral jäid ka pildid Byron Bayst lisamata. Parandan vea. :)

Sibavad sama kiiresti kui ämblikud. Natuke jube oli.

Õnnelikud inimesed, kes seal üleval elavad. Ühele poole jääb ookean, teisele poole jõgi.

Tüüpiline tänav Byronis. Hipidest pungil. Äge. 

Ükspäev käisin Maria (korterinaabriga) ja tema sõpradega niisama istumas. Pildil on ülihea Strawberry Chocco-Latte. Point oli siis see, et ma olin nii õnnelik, kui ma selle lõpuks kätte sain (see oli päris kallis ka, 18 dollarit tervelt), et minule üsna omaselt, ajasin kogu kraami lihtsalt laua peale ümber. Nutta või naerda? Õnneks oli meie nn ettekandja ka antud koha omanik ja ta tegi mulle tasuta uue joogi. Ju tal hakkas siis kahju minust :)

Vahepeal sai Liia aastakese vanemaks. Ja ta on ka uude kohta kolinud. Wau, see uus elamine on übersuur ja võimas, basseini ja spa-ga. 25ndal käisin ära tema sünnipäeval ja soolaleivakal. Õhtu tipphetk oli vast karaoke (haha, märksõnadeks siis valjusti ja valesti). Ei, tipphetkedeks olid vist pigem ikka need kolm erinevat sorti juustukoogi tükikest, mida ma mõnuga sõin :) Wii konsool võimaldas õnneks natuke kaloreid maha ka tantsida. Vahepeal on mul tunne, et ma olen siin maal ikkagi veel väikest sorti tulnukas. Näiteks see, et lisaks Liiale pidas oma sünnipäeva ka Warren. Ma olin teda varem vaid ühe korra kohanud, aga kuna ta elab samas kohas ja tähistas samuti sünnipäeva, siis mõtlesin, et pudel alkoholiga külakostiks ei ole midagi erilist. Austraallased naersid mind täiesti välja ja ütlesid, et ma olen imelik, justnagu tahaksin talle pudelit viies muljet avaldada. Ma ei tea, minu arvates oleks see justkui elementaarne viisakus? 

Eile käisin niisama Surfersis jalutamas. Ja ma leidsin enda uue lemmikpaiga. 

Eriti hästi näha ei ole, aga jõe/oja keskel on väike saareke ja saarele viivad kaks mõnusat väikest silda.

Üldises mõttes üritan tubli, tervislik ja sportlik olla (vahelduva eduga). Ja võib-olla tooksin välja ka asjaolu, et ma sain ühest oma suurest hirmust üle ja hakkasin koos teistega SingStari laulma. Alguses ma keeldusin kategooriliselt, sest enda häält laulmas kuulda on kole-kole (aga nüüd ma tean, et isegi kui mu hääl on masendavalt mehine ja kriiskav, siis viisi ma ikka enam-vähem pean ja mu skoorid ei olegi kõige hullemad). 

Järgmine postitus ilmselt juba maikuus :)

Pühad.

Kui ma oma uutele välismaistele sõpradele mainin, et Eestis on lihavõttepühade aegu kombeks munasid koksida (inglise keeles nimetan ma seda egg fight’iks, sest ei oska midagi paremat välja pakkuda), siis vaatavad kõik mind imelike nägudega ja eeldavad, et me loobime üksteist niisama lõbu pärast toorete munadega. Mis tegelikkuses võiks ju isegi päris huvitav olla.

Minu viimaste aegade tähtsündmustest tooksin välja vast Great Gatsby teemalise peo. Tegemist oli magistriastme õppuritele korraldatud peoga, mis leidis aset Hiltoni hotellis. Mina ise kahjuks magistrant ei ole, aga mul on ägedaid tuttavaid, kes end ülikoolis harivad ja kes mind ka peole kaasa tirisid. Kohal oli tuleshow ehk siis basseini ääres tegid paar inimest tulega trikke, avatud baar, mõnusad suupisted, šokolaadifondüü. Jammi. Ja mis mulle eriti meeldis, oli ikkagi see, et kõik nägid väga stiilsed välja.

Sellelt pildilt vasakult teine tüdruk, Ramona, on üks minu korterikaaslastest. Ta on sakslanna. Ja ilmselt kerkib enamikele meist sakslastega seoses õllekruus silme ette. Tuleb tõdeda, et Ramona ka õllekruusi sisse ei sülita ja on sellega pigem üsna sina peal. Ehk siis Hiltoni hotellist järgmisele peole minnes visati ta sealt välja, sest ta oli liiga purjakil. Seda juhtub muide Aussis tihedamini kui arvata võiks, et joobes neiud visatakse klubist välja. Aga Ramona iseenesest on väga lahe ja saime pärast koos antud intsidendi üle kõvati naerda. 

Alexiga koos sai ette võetud väike tripp Byron Baysse. Tegemist on väga laheda hipistunud linnakesega. Kuna sel ajal oli linnas toimumas ka Blues Festival, olid teed umbes ja rahvast täis. Pidime auto üsna kaugele jätma, jalutasime mööda randa ligi tunnikese, enne kui linna kohale jõudsime. Aga ilm oli kena, mere ääres olid mõnusad majakesed, mida uudistada. Seega teekond liiga kontemurdev ei olnud. Sõime megahead burgerit, kosutasime end väiksese siidriga ja kohtusime Alexi vanaonu Henryga. Nooruses oli ta hipiliikumise eesotsas, praegusel ajal kannab ta ägedaid kirevaid riideid ja on niisama huvitav inimene. Nende majast ma üldse rääkima ei hakka, sest see kubises sellistest asjadest, mida ma mingi aeg kindlasti pikemalt silmitseda tahaksin. Igasuguseid amulette, kujukesi, ripatseid....

Kedli sünnipäeval, 18.aprillil saabusid mulle külla kaks rootsi tüdrukut, Moa ja Maria, kellega koos Norras töötasin. Kuigi me seal väga pikalt koos tööl olla ei saanud, oli nüüd ikkagi tunne nagu teaksin neid terve igaviku. Tunne oli hea. Sain neile linna näidata ja teha nägu nagu teaksin kus miski ja keegi asub (tegelikult olen siiani veel tänavatel võhiklik turistike). Esimese asjana tuli neiudele kindlasti ookean ette näidata.

Üllataval kombel olen rootslaste seltskonda sattunud. Minu korterikaalsane Maria on samuti rootslanna ja samal õhtul läksime tema tuttavate korterisse väikesele peole. 15 inimese hulgas oli 2-3 mitterootslast. Igastahes, see korter, kus pidu aset leidis oli super- nunnu, hubane ja imelise vaatega merele. 

Kuna veiniklaasid olid otsas, jõin veini teetassist. See oli ka päris stiilne.

Mahlakas vaade rõdult. Laivis oli muidugi veelgi ilusam (ja kuu oli ka taevas)

Veel õnnestus meil Alexi, Jeremy, Maria ja Moaga tasuta bussile hüpata, mis Surfersis mingi festivali raames niisama tasuta ringi sõitis.

Ja nüüd on tunne nutune, sest pidin rootsi tüdrukud ära saatma. 

PS! ma olen siinmail isegi paar korda Diablo 3e mänginud. Piinlik, piinlik. Arvasin, et sellist ristiretke nagu arvutimängud/telekamängud ma kunagi ette ei võta, aga võta näpust... ses suhtes, et ega ma eriti suur fänn ei ole, aga vähemalt olen ära proovinud.

Täna, 21.aprill võtab Kedli ette reisi Austraaliasse. Kahjuks Perthi. Aga hoian põialt, et kohtume peatselt ja soovin sulle, kallis Kets, probleemidevaba reisi :)

Tervitused kodustele!

Üks kuu ja paar päeva

Hei, hei! Pole ammu ühtegi sissekannet teinud ja tunnistan, et olen laisk olnud. Seda igas mõttes. Midagi ekstravagantset pole ette võtnud, pigem peesitan päikese käes (kuigi kodus peegli ees seistes küsin ikkagi enda käest: "Mirror, mirror on the wall, who's the whitest of them all?").

Paar nädalat tagasi kolisin selle rootsi tüdruku juurde, kellest varasemalt olen juttu teinud. Minu uued elukaaslased on nüüd Maria ja üks saksa tüdruk Ramona. Tuleb välja, et nad on täitsa ägedad, tegime ühe väikese veiniõhtu ( mis lõppes sellega, et kuna tegemist on ülikoolis käivate magistrantidega, siis nemad pidid veel õhtul õppima hakkama ja mina passisin niisama). Aga isegi siis oli tore. Ma ei ole ennast tavaliselt eriti aktivistiks ja suureks suhtlejaks pidanud. Samas on nagu loomulik, et kui neid köögis näen, siis ikka hakkan juttu ajama ja uurin, mis nad teinud on. Nüüd ongi nii juhtunud, et kui mina köögis olen, siis nad hüppavad ka oma tubadest välja ja kukuvad lobisema (mis on päris rõõmustav minu arvates). See meenutab natuke Tartu ühikaelu. Jah, Merili ja Agnes, te tulete mulle ka meelde, sest teiega ma vist põhiliselt istusin seal köögis! Ükspäev küpsetasin eestipäraseid pannkooke. Nii head olid. Peaaegu sama head, kui need, mida me Miku ja Steni pool Sailega küpsetasime. Nagu näha olen kergelt melanhoolses meeleolus, eesti rahvas on südames kuigi elu siin on mõnus ja millegi üle justkui kurtma ei peaks. Muide, ükspäev lugesin ühe eesti tüdruku blogi, kes tegi elu Austraalias väga maha. Mõte oli selles, et ees ei ole ootamas rahamägesid, mida paljud otsivad. Tuleb ise hakkama saada, sõbrad ja pere on kaugel, abi pole kelleltki loota ja elu on kallis. Siis ma mõtlesin küll, et mul on siin ikka paganama hästi läinud. Ja kui keegi minu käest peaks küsima, kas ma soovitaksin neil siia "unistuste" maale tulla, siis.... jah, 100% soovitan!!!

Eile oli jällegi üle pikema aja üks aktiivsemat sorti päev. Otsustasime kamba eestlastega matkama minna. Sihtkoht Currumbin Wildlife Sanctuary (kus on võimalik teha nt koaalade ja kängurudega koos pilte). Kuna me aga ei raatsinud selle eest 50 dollarit maksta, läksime ise maailma avastama. Minu rõõmuks nägime palju suuri ja rammusaid ämblikke ja äge nahkhiire parv võttis meid samuti vastu. Raske paaritunnise matka järel suundusime Burleigh Headsi randa pikutama ja sööma. Sellest on ka väike videotõestus, seega kes viitsib, see vaatab (minu meelest on see päris äge). Tervitused Liisale, Karitile, Chanette'ile ja meie video kokkukeevitajale, Madisele!

https://www.youtube.com/watch?v=f5Pu4Gq4dIw

Nii, eile sain kätte mõned pildid fotograafilt, kelle juures käisin. Pilte oli mega palju, aga ta oli mulle saatnud kõigest 5. Olin kergelt pettunud, plus need pildid, mis ta mulle saatis, noh, ei ole just mu lemmikud. Kuid siiski, ühe pildi ikka tüestuseks panen siia välja. 

Ärge siis liiga kurjad ja kriitilised selle pildi üle olge. Aitäh :)

Oii, ja ma unustasin mainida TimeZoneis käiku. Tegemist siis suuremat sorti mängumaailmaga, kus saime suure kambaga LazerTagi ja muid vahvaid mänge mängida! :)

Praegu ilmselt tsauki-tsauki, ja ütlen tere South Parki perele.