Pildiraamat.

Üritan jätkata sealt kus eelmine kord pooleli jäin. Ehk siis see päev, mil esimest korda (ja siiani ka viimast korda) Austraalias autoga sõitsin. Meil tuli Alexiga äge mõte, et läheks snorgeldama. St tal tuli see mõte ja mina olin muidugi kohe 100% nõus. Kui aus olla, siis ega ma eriti ei teadnud, mida see endast ette kujutab ja teoorias tundus see nii hea ja lihtne plaan. Sõitsimegi siis ühe kai juurde, vesi oli seal päris sügav ja enne vette jõudmist oli tarvis mõnusasti kivide peal turnida. Mask ette, lestad jalga ja snorgeldama! Aga point on selles, et tegelikult ei tunne ma end vees olles just kõige kodusemalt. Olen küll Saaremaalt pärit, aga ujuda ikka ei oska. Ja siis juhtuski nii, et sattusin paanikasse  seal veepinnal hulpides. Laine oli ka minu jaoks liiga tugev ja tahtis mind kivide vastu uhuda. Seega ronisin kiiresti (viie minuti jooksul) juba veest välja.  Seal ma siis vaatasin ja imestasin kuidas üks umbes kuue aastane tüdruk rõõmsalt oma maski ja lestadega vette hüppas ja sulberdas nagu tõeline professionaal. Minu õppetund on aga see, et enne kui ma uuesti snorgeldama lähen, pean ma seda kodus basseinis veidi harjutama :)

Eelmisel nädalal sai üleüldse päris palju autoga ringi rallitud. Reede õhtu poole pakkus Alex välja, et võimalus on minna tema ristiisa pulma nn järelistumisele. Sihtkoht - Brisbane. Mõeldud, tehtud! Kuna Alex'i isapoolsed juured on Rmeenias, siis kohtusin seal päris mitmete rumeenlastega. Ja ühe päris ägeda šoti tüdrukuga, kes lubas mulle lähiajal Gold Coastile külla tulla. Eks see siis tunda annab, kas ta tegelikult ka siia tuleb. Öösel sõitsime mööda kiirteed tagasi kodupoole, selleks et järgmisel päeval juba mägedesse kihutada. Sel korral sihtkoht- Mount Tambourine. Esimene peatus oli väike kohvik, Polish Place. Vaade oli lihtsalt nii super. Loodus oli äge, papagoid tiirutasid pea kohal ja ootasid, et keegi neile suhkrut pakuks. Ja siis nii muuseas kohviku hoovipeal jalutas hiiglaslik sisalik. Ja sealsed õuna-pannkoogid, ausõna, ma ei ole elusees nii häid pannkooke söönud!!!! Soovitan soojalt!

Nagu kaamerale kombeks, siis vaade pole pooltki nii hea kui laivis. Aga väike ettekujutus siiski.

Papagoid suhkrut limpsimas.

Sisalikupoiss oli arglik ja tahtis peitu minna. Aga isegi sabaots on minu arvates päris suur ja võimas.

Ja veidikene Poola teemat, mis minus tekitas isegi veidi äratundmisrõõmu ja kodutunnet :P

Poola kohast sõitsime edasi botaanikaaeda. Ilmselgelt on sealne taimevalik kergelt suurem kui Tartu botaanikaaias. Saime vihmametsa matkarajal seigelda. Territoorium oli päris suur, aga vähemalt olid iga nurga taga pingid, kus sai jalga puhata.

Ise tuli ja maandus meie juurde :)

Mägedest tagasi jõudsime viie ajal, siis sain juba Liiaga ühendust. Tal oli plaanis minna salsa peole ja mina haakisin ennast talle sappa. Tal on üks tore sakslasest sõber (kes on minu arvates Arnold Schwarzenegger'i nägu :D ), professionaalne salsa tantsija, kellega me sinna peole läksime pluss veel üks sõber Iraanist. Olin täiesti kindel, et mina salsat tantsima ei hakka. Aga võta näpust, mulle isegi ei antud võimalust "ei" ütleda. Veeti tantsupõrandale ja hakati õpetama esimesi, kõige lihtsamaid tantsusamme. Alguses oli ikka selline hirmus ja tobe tunne (nagu see "Tantsud tähtedega" Beatrice, kes minu mäletamist mööda oli suhteliselt puujalg?). Aga austraallased eriti ei pahanda kui sa tantsida ei oska. Nad on kõik ikka sõbralikud ja rõõmsad ja tahavad aidata ning on rõõmsad kui saavad sind õpetada. Näiteks see Iraanist pärit sõber ei tundnud ennast tantsupõrandal sugugi häst. Siis üks suvaline Austraalia mees võttis tal kätest kinni ja näitas tantsuliigutusi (ei, ta ei olnud mingi omasooihar tüüp kui te kõik nüüd seda mõtlete). Lihtsalt tuli ja tahtis abi pakkuda. Kokkuvõttes jäin salsaga väga rahule ja mõlgutan isegi mõtteid, et võiksin salsa trenni minna mingi hetk. Salsa peolt edasi läksime ööklubisse. See meenutas juba veidi rohkem Eesti klubisid, aga ega me sinna kauaks ikkagi ei jäänd, sest jalad olid salsast väsinud. Jõudsime Liia juurde Nerangi neljast öösel. 

Hommikul ärkasime 11 ajal, sõime ja sättisime ennast WhiteWaterWorldi poole teele. Tegemist on veemaailmaga. Päev oli üks palavamaid, mida ma siin Aussis kogenud olen. Seega oligi just superhea basseini ääres lõsutada (ja nautida neid kahte väikest eestimaist D-lighti, mis meil õnnestus sisse smugeldada). Jõudsime ka kahe veeliumäe peale :)

The Bro

Green Room. See oli isegi päris õudne ja ma sain jälle oma häälepaelad valla lasta :)

Veepargist tagasi jõudes hüppasin veel Surfersis ühe Rootsi tüdruku juurest läbi, kes näitas mulle üht tuba, mida mul oleks võimalik üürida. Asukoht on super, hind on soodsam kui mu praeguses kohas, seega esmaspäeval võtan ette järjekordse kolimisretke. Õnneks mul väga palju asju vedada ei ole. Sandra juures on tegelikult päris hea ja mõnus elada, sest maja on suur ja ma saan Sandraga ka hästi läbi (ta isegi küsis mu käest, et äkki ma aitan ta pojale leida sama toreda eesti neiu nagu ma ise olen :D), aga kuna asukoht on ikkagi piisavalt eraldatud, siis tuleb sellest toast siin loobuda.

Eile ehk esmaspäeval käisin jälle Black Anguses praktiseerimas ettekandja oskuseid. Ostsin endale isegi uued mustad kingad, et hea oleks tööd teha. Aga uued kingad ei ole kunagi hea mõte! :D Nüüd on mu jalad ville täis ja valusad. Kuna õhtu oli päris kiire ka, siis kella kümne ajal (kui lõpetama hakkasime) tundsin ennast kui tõsine invaliid. Selle tõttu lebasin täna terve päeva toas ja mitte midagi tarka ei teinud. V.a see, et korjasin endale Feissbuuki mingi vahva viiruse ja nüüd kõik saavad rõõmsalt aimu sellest kui blond ma ikkagi olen.

See selleks. Elu on lill. Cheers!

DreamWorld ja muud vahvad loomad

Üle nädala olen Aussis lihtsalt lebotanud. Midagi tarka pole teinud, aga samas on nii hea ringi tuiata ja niisama elu nautida. Üritan nüüd hoolega järele mõtelda ja kirja panna siiski need tipphetked, mis mind on kummitama jäänud. Okei, see oli päris äge, et ma jõudsin DreamWorldis ära käia. Liia ja Johniga. Kahjuks ma telefoni kaasa ei võtnud ja pilte ei klõpsutanud, sest ma kartsin, et äkki need lendavad sõidu ajal minema. Tegelikult oleksin saanud sõidu ajaks oma asjad väikesesse kappi panna, seega järgmisel korral olen targem. Aga ma võtan siis ikka armsa guugli appi ja saan vast ikka ära näidata, milliste ägedate atraktsioonide peale ma ronisin.

The Cyclone. Nunnu kiire sõit, veidikene peapööritust :D :D

The Claw. See oli päris rets. Vb ei tundu, aga oli, Liiale eriti ei meeldinud, aga ma sain kohe alguses ilusasti hääle ära karjuda.

The Giant Drop. Meid sõidutati aeglaselt ülesse. Vaade oli super. Üleval hoiti meid ikka piisavalt kaua, et närvid läbi oleksid ja siis lasti täie laksuga maale tagasi.

The Giant Dropiga sama torni otsas oli selline vahva asi nagu The Tower of Terror II. See oli kõige ägedam minu meelest. Meid lasti justkui ülehelikiirusel selg ees selle torni otsa, siis seisime kaks sekundit seal ja suure hooga (nägu ees) maa peale tagasi. Käisin seal kaks korda. Karjusin kogu hingest.  Inimesed vist vaatasid mind vahepeal natukene imelikult ka, sest ma olin iga atraktsiooni peal pm ainuke tulihingeline karjuja :D :D

Veel õnnestus ära käia Zombide maal, neid sain laserpüssiga taga ajada. See oli ka päris vahva. Järgmisel korral olen kindlasti osavam.

Mis siis veel? Randa ma ei olegi enam väga palju jõudnud. Aa... no muidugi, muidugi. Meil oli ju vahepeal ka naistepäev. Siis sain Liia juurde Nerangi jälle minna. Oleksin nagu tagasi koju jõudnud. Seltskonans oli meil (koos minuga) 6 eesti neiut ja üks vene neiu. Haha, saime veini rüübata ja noh, õigel eestlasel on ikka Russki Standart ka laual olemas :D Edasi läksime StingRaysse tantsima. Eesti klubid on minu arvates tegelikult ikkagi paremad kui siin Austraalias. Vähemalt tantsu mõttes küll. Aga saime siiski oma tantsud ära tantsitud ja tuju oli hea.

Enamuse ajast veedan Surfers Paradise'is, ikka selles samas korteris, kus on need Eestist pärit tüdrukud (ja Aussi poisid). Vahepeal käisime kusagil öisel turul, me Liisaga armastame õhtuti pokaali veini ka rüübata. Enamuse ajast olen Alexiga tsillinud.

Nende köögi akna taga käivad mõnikord külalised, kellele me lahkesti süüa pakume. Sain isegi ühe papagoi enda käe peale, jei! :)

Pluss nende korterist avaneb selline vaade Surfersile.

Täna avanes mulle selline äge võimalus, et kuna Alex käib ülikoolis peaaegu samas kandis kus ma elan, siis ma viskasin ta tema autoga ülikooli juures maha ja sõitsin ise koju, sest autot on tal ülikooli juurde võimatu parkida. (Pärast pean ta ülikoolist üles korjama, jeei, saan veel autoga sõita). Aga autsõit oli päris hull. Ma ei ole ikka veel eriti harjunud austraallaste liikluskorraldusega, seega tegin ma paar päris mõnusat pööret, mille eest Eestis oleks mulle nii mõnigi hea autojuht keskmist sõrme näidanud :)

Asun nüüd enda päevatoimetuste juurde. Ilusat kevade saabumist Eestisse! :)

Plirts-plärts, käes on märts!

Tere, poisid ja tüdrukud :) Tänasest päevast on kujunemas jälle vast üks vähese produktiivsusega päevakene. Mitte, et see halb oleks. Kui ridade vahelt lugeda, siis see tähendab seda, et sellest tuleb lihtsalt üks chill lebotamise päev. Jei, jube mõnus.
Aga ma olen vahepeal natukene tublim ka olnud. Esmaspäeva hommikul korjas mind peale Liia eksmees, kelle restosse ma sain ettekandjatööd praktiseerima minna. Kuna see asub minu elukohast päris kaugel, siis mul on ise sinna suhteliselt võimatu saada. Aga koht on äge. Resto ise on "Black Angus" ja ta asub Sanctuary Cove'is. See peaks olema siis selline koht, kus elavad rikkad ja kuulsad ja ilusad inimesed. Kohe sisse astudes oli ikka aru saada, et see koht on kergelt peenem kui mõned teised väikesed putkakesed Surfersis. Esimene päev oli pikk ja väsitav. Palju oli uut õppida. Klientidega väikest small-talki ma veel väga ei praktiseerinud ja tellimusi vastu veel väga ei võtnud. Iseenesest ei oleks see ju raske, aga kui menüüd nägin, siis oli küll väike kõha kurgus. Menüü on hiiglaslik ja pooli sõnu ma sealt esialgu välja ei lugenudki, hääldusest ei saa juttugi olla. Kuna tegemist on liharestoraniga (steak house), siis tuleb tõdeda, et ka lihtsamat sorti ingliskeelsed väljendid on mulle tundmatud. Näiteks ei teadnud ma varem, mida kujutavad endast sirloin- või eye fillet. Ilmselgelt ei ole ma ennast senini loomaliha siseeluga piisavalt kursis hoidnud. Esimene tööpäev kestis 11 tundi. Teine päev oli poole lühem, aga asi hakkas endast juba selgemat pilti kujutama. Pluss teisel päeval tuli tööle üks vanem prantsuse baarmen. Ta peaks olema siis kõige bossim baarmen selles restos. Ta tuli sinna, tutvustas end, hakkas hästi kiiresti näitama ja ütlema mis ma tegema pean. Mulle sobis see kuidagi superhästi. Ta ei olnud ülbe ega üleolev. Ta ise tegi ka kõiki neid asju kaasa, aga asi oli tema käes kuidagi über hästi organiseeritud. Kahju, et ta nüüd pikemaks ajaks Prantsusmaale läheb, tema käe all tahaks küll ennast veel harida. Mmmm... ja selline asi ka siis, et kuna esimene tööpäev oli nii pikk, siis sain tasuta süüa. Esimest korda elus õnnestus mul saada oma veisefilee tükk kuumalt kivilt. See nägi siis välja nii, et köögis küpsetati liha minimaalselt ja see serveeriti hästi kuumal kivil. Lauas sain ise oma tükki küpsetada. No, ja see maitses ikka uskumatult hästi. Päriselt ka. Ma ei tea, ilmselt on Eestis ka ikka midagi sellist näha, aga ma ise ei ole küll varem kokku puutunud.
Eile sain kokku ühe teise Liia tuttavaga. Fotograafiga Jaapanist. Tal on hetkel käsil selline projekt, kus ta soovib jäädvustada võimalikult palju eri rahvustest inimesi. Tal oli ruumi veel ühe Eestist pärit tüdruku jaoks. Seega kasutasin kohe juhust ja sain ennast väikesele fotosessioonile kaubeldud. Paar päeva varem sain ka juba temaga juba kokku, et tema varasematele töödele silma peale visata. Paari nädala pärast saan vist ise ka need pildid kätte, eks see siis näha ole, kas ma julgen midagi FB-sse üles riputada või mitte. Aga üldine tendents on ikka see, et ma loodan laivis parem välja näha kui piltidel, sest kaamera mind miskipärast eriti ei armasta. Elame näeme.
Sain endale ka 30-päevase voucheri lõbustusparki, veemaailma ja kusagile veel. Saan seda kasutad kuu aja jooksul nii palju kui tahan. Haha, saan oma hääle vast kähedaks karjuda.
Musid-kallid-paid!