Pildiraamat.

Üritan jätkata sealt kus eelmine kord pooleli jäin. Ehk siis see päev, mil esimest korda (ja siiani ka viimast korda) Austraalias autoga sõitsin. Meil tuli Alexiga äge mõte, et läheks snorgeldama. St tal tuli see mõte ja mina olin muidugi kohe 100% nõus. Kui aus olla, siis ega ma eriti ei teadnud, mida see endast ette kujutab ja teoorias tundus see nii hea ja lihtne plaan. Sõitsimegi siis ühe kai juurde, vesi oli seal päris sügav ja enne vette jõudmist oli tarvis mõnusasti kivide peal turnida. Mask ette, lestad jalga ja snorgeldama! Aga point on selles, et tegelikult ei tunne ma end vees olles just kõige kodusemalt. Olen küll Saaremaalt pärit, aga ujuda ikka ei oska. Ja siis juhtuski nii, et sattusin paanikasse  seal veepinnal hulpides. Laine oli ka minu jaoks liiga tugev ja tahtis mind kivide vastu uhuda. Seega ronisin kiiresti (viie minuti jooksul) juba veest välja.  Seal ma siis vaatasin ja imestasin kuidas üks umbes kuue aastane tüdruk rõõmsalt oma maski ja lestadega vette hüppas ja sulberdas nagu tõeline professionaal. Minu õppetund on aga see, et enne kui ma uuesti snorgeldama lähen, pean ma seda kodus basseinis veidi harjutama :)

Eelmisel nädalal sai üleüldse päris palju autoga ringi rallitud. Reede õhtu poole pakkus Alex välja, et võimalus on minna tema ristiisa pulma nn järelistumisele. Sihtkoht - Brisbane. Mõeldud, tehtud! Kuna Alex'i isapoolsed juured on Rmeenias, siis kohtusin seal päris mitmete rumeenlastega. Ja ühe päris ägeda šoti tüdrukuga, kes lubas mulle lähiajal Gold Coastile külla tulla. Eks see siis tunda annab, kas ta tegelikult ka siia tuleb. Öösel sõitsime mööda kiirteed tagasi kodupoole, selleks et järgmisel päeval juba mägedesse kihutada. Sel korral sihtkoht- Mount Tambourine. Esimene peatus oli väike kohvik, Polish Place. Vaade oli lihtsalt nii super. Loodus oli äge, papagoid tiirutasid pea kohal ja ootasid, et keegi neile suhkrut pakuks. Ja siis nii muuseas kohviku hoovipeal jalutas hiiglaslik sisalik. Ja sealsed õuna-pannkoogid, ausõna, ma ei ole elusees nii häid pannkooke söönud!!!! Soovitan soojalt!

Nagu kaamerale kombeks, siis vaade pole pooltki nii hea kui laivis. Aga väike ettekujutus siiski.

Papagoid suhkrut limpsimas.

Sisalikupoiss oli arglik ja tahtis peitu minna. Aga isegi sabaots on minu arvates päris suur ja võimas.

Ja veidikene Poola teemat, mis minus tekitas isegi veidi äratundmisrõõmu ja kodutunnet :P

Poola kohast sõitsime edasi botaanikaaeda. Ilmselgelt on sealne taimevalik kergelt suurem kui Tartu botaanikaaias. Saime vihmametsa matkarajal seigelda. Territoorium oli päris suur, aga vähemalt olid iga nurga taga pingid, kus sai jalga puhata.

Ise tuli ja maandus meie juurde :)

Mägedest tagasi jõudsime viie ajal, siis sain juba Liiaga ühendust. Tal oli plaanis minna salsa peole ja mina haakisin ennast talle sappa. Tal on üks tore sakslasest sõber (kes on minu arvates Arnold Schwarzenegger'i nägu :D ), professionaalne salsa tantsija, kellega me sinna peole läksime pluss veel üks sõber Iraanist. Olin täiesti kindel, et mina salsat tantsima ei hakka. Aga võta näpust, mulle isegi ei antud võimalust "ei" ütleda. Veeti tantsupõrandale ja hakati õpetama esimesi, kõige lihtsamaid tantsusamme. Alguses oli ikka selline hirmus ja tobe tunne (nagu see "Tantsud tähtedega" Beatrice, kes minu mäletamist mööda oli suhteliselt puujalg?). Aga austraallased eriti ei pahanda kui sa tantsida ei oska. Nad on kõik ikka sõbralikud ja rõõmsad ja tahavad aidata ning on rõõmsad kui saavad sind õpetada. Näiteks see Iraanist pärit sõber ei tundnud ennast tantsupõrandal sugugi häst. Siis üks suvaline Austraalia mees võttis tal kätest kinni ja näitas tantsuliigutusi (ei, ta ei olnud mingi omasooihar tüüp kui te kõik nüüd seda mõtlete). Lihtsalt tuli ja tahtis abi pakkuda. Kokkuvõttes jäin salsaga väga rahule ja mõlgutan isegi mõtteid, et võiksin salsa trenni minna mingi hetk. Salsa peolt edasi läksime ööklubisse. See meenutas juba veidi rohkem Eesti klubisid, aga ega me sinna kauaks ikkagi ei jäänd, sest jalad olid salsast väsinud. Jõudsime Liia juurde Nerangi neljast öösel. 

Hommikul ärkasime 11 ajal, sõime ja sättisime ennast WhiteWaterWorldi poole teele. Tegemist on veemaailmaga. Päev oli üks palavamaid, mida ma siin Aussis kogenud olen. Seega oligi just superhea basseini ääres lõsutada (ja nautida neid kahte väikest eestimaist D-lighti, mis meil õnnestus sisse smugeldada). Jõudsime ka kahe veeliumäe peale :)

The Bro

Green Room. See oli isegi päris õudne ja ma sain jälle oma häälepaelad valla lasta :)

Veepargist tagasi jõudes hüppasin veel Surfersis ühe Rootsi tüdruku juurest läbi, kes näitas mulle üht tuba, mida mul oleks võimalik üürida. Asukoht on super, hind on soodsam kui mu praeguses kohas, seega esmaspäeval võtan ette järjekordse kolimisretke. Õnneks mul väga palju asju vedada ei ole. Sandra juures on tegelikult päris hea ja mõnus elada, sest maja on suur ja ma saan Sandraga ka hästi läbi (ta isegi küsis mu käest, et äkki ma aitan ta pojale leida sama toreda eesti neiu nagu ma ise olen :D), aga kuna asukoht on ikkagi piisavalt eraldatud, siis tuleb sellest toast siin loobuda.

Eile ehk esmaspäeval käisin jälle Black Anguses praktiseerimas ettekandja oskuseid. Ostsin endale isegi uued mustad kingad, et hea oleks tööd teha. Aga uued kingad ei ole kunagi hea mõte! :D Nüüd on mu jalad ville täis ja valusad. Kuna õhtu oli päris kiire ka, siis kella kümne ajal (kui lõpetama hakkasime) tundsin ennast kui tõsine invaliid. Selle tõttu lebasin täna terve päeva toas ja mitte midagi tarka ei teinud. V.a see, et korjasin endale Feissbuuki mingi vahva viiruse ja nüüd kõik saavad rõõmsalt aimu sellest kui blond ma ikkagi olen.

See selleks. Elu on lill. Cheers!