Kaisa soovitusel

Nonii, aeg teha jälle väike lühikokkuvõte. Ja kuna Kaisa teavitas mind, et tema ja Anni oleksid hästi õnnelikud, kui ma jagaksin FB-s teavitusi uute postituste saabumisel, siis võtke teatavaks, see ei ole minu süü, et ma nüüdsest teie FB-d oma blogiga risustama hakkan! :)
Viimane blogi lõppes vast sellega, et hakkasin Southportist ühistranspordiga Nerangi sõitma. See ots oli päris pikk ja miks ma sellest uuesti räägin? Juhtus nii, et pidin kusagil "eiteakuskohas" bussi vahetama ja olin omadega üsna eksinud. Uurisin siis ümbrust ja küsisin inimestelt teed. Õnneks leidsingi bussi, mis mind koju pidi viima, aga sellega oli ka veel oma nali. Ma ei olnud päris kindel, millises peatuses ma maha pean minema ja uurisin bussijuhi käest, selline tore vanem härrasmees. Seal samas istus üks asiaadist naine, kes elas minuga samal tänaval ja ütles, et kui tema maha läheb, siis ma võin temaga koos minna. Olin õnnelik. Rääkisime natuke juttu, hakkas vihma sadama. Siis see naine pajatas muule, et kas ma ka tean, et ma jõudsin viimasele bussile, mis veel sellel päeval/õhtul meie kanti sõidab? Muidugi ma ei teadnud ja mõtlesin, et olen vist õnnesärgis sündinud. Nagu mainitud, hakkas vihma sadama. Ja siis bussijuht viis mind ja selle naise täpselt koju ukse ette. See ei olnud üldse tema marsruut. Lihtsalt niisama. Sellised on külalislahked austraallased!
Vahepeal olen jõudnud kolida Nerangist Molendinari. See on keskusele lähemal kui esimene elukoht, aga ikkagi peab bussidega jämmima. Tuba on mul küll hästi nunnu. Ja mul on hästi tore uus elukaaslane, kellest postitan ilmselt ka väikese pildikese :)
See naine, Sandra, kelle käest tuba üürin, läks kolmeks/neljaks päevaks Melbourne'i. Ja ta unustas mulle võtmed anda. Esimese päeva passisingi siis kodus :D Kuni kella seitsme ajal tuli ta poeg töölt ja andis mulle võtme :D Aga siin on bassein, sain seal lõsutada, natuke CV-sid laiali saata (mitte et sellest kuuldavasti mingit abi oleks), aga positiivselt peale, eksole!
Hästi tore uudis oli see, et minuga võttis ühendust Maari. Tegemist on ühe saare päritolu tüdrukuga, kes minuga ühendust võttis, et võiks kokku saada. Hea sõber FB näitas, et meil on päris mitu ühist tuttavat ja siis ta oligi mõelnud, et võiks ühendust võtta. 27ndal saime Surfers Paradise'is kokku, võtsime päikest, ajasime juttu. Ta naeris mu päevitust. Hulpisime lainetes ja olime niisama lahedad. Nii, nende korter megaheas kohas, hästi suur, hea vaatega. Lausa kadedaks tegi. Astusime nende poole sisse, tegime süüa. Või jah, ma olin jälle moraalne tugi rohkem. Aga söök oli hea! Maari pidi oma korterikaalsastega samal õhtul välja minema. Ma sain ka kutse. Jee! Ja kuna mu elukoht on suht kaugel siis sain ööseks nende poole crashida. Pidu oli äge!
Täna saan Liiaga kokku, vaatame, mis me lahedat teha saame! :)
Mõned pildid ka lõpetuseks ja tsau-pakaa! :)

Minu uus elukaaslane

Eesti tüdrukud vs austraalia poisid

Minu nunnu uus tuba

Liis ei ole üldse punane

Austraalias vahetub jalakäijate valgusfoori roheline tuli punase vastu nii kiiresti, et mitte ükski eesti pensionär ei jõuaks piisavalt kiiresti üle tee

Koguaeg juhtub nii palju asju, et asjad tuleb ikka kiiresti kirja panna, sest enamus asju juba ununeb lihtsalt ära. Põhimõtteliselt ei ole ma veel vist kajastanud eilseid ja tänaseid sündmuseid.
Hommikud on meil ikka veel päris varajased, mis on väga äge, sest päevad tunduvad hästi pikad ja tegusad. Eile täitsime Liiaga mingisugust ankeeti Internetis. Kui seda lühidalt kokku võtta, siis on tegemist meedia bisnessiga ja me plaanime superstaarideks saada :P
Päeval võtsid minuga ühendust Marina ja Keijo, et nad on Gold Coastile tulemas. Ma olin kohe hästi õnnes, et minuga ka ikka ühendust võeti. Siis mul on väike (vb ka petlik) tunne, et mul on ka sõpru :D Võtsin kohe enda plaanidesse, et saan nendega kindlasti kokku. Kella nelja ajaks õnnestuski meil ennast Surfersisse vedada (Nerangist Surfersisse on autoga umbes 30-45 minuti tee). Saime natuke muljeid vahetada ja nõustusime kõik, et Surfers on ikka lahedam kui Brisbane. Ilma suhtes Marinal ja Keijol ei vedanud, sest eile oli just natuke pilvisem ja tuulisem ilm. Vihma hakkas ka sadama. Aga vees said nad käidud ja rannailu ka nähtud.  Kuue-seitsme ajal sõitsime tagasi meie pessa. Eile oli päris raske õhtu mulle. Pea valutas suurest päikesest, üritasin kompressi teha, aga ega see eriti asja paremaks ei teinud. Seega õhtul ei suutnudki väga midagi tarka korda saata. Kui täna hommikul ärkasin, siis tuli välja, et minu otsaesine, mis on muidu ka üpris suur, oli täna veelgi suurem. St et päike oli minu armsale nahale nii palju liiga teinud, et see kippus isegi paiste minema. Sellised vahvad lood siis. Aga ega see mu tuju ei morjendanud. Naersime natsa mu uue välimuse üle ja sisimas mõtlesin, et nüüd ma olen küll uus Tyra Banks valmis. Sättisime ennast ilusasti valmis ja sõitsime kingijahile, sest meie tänane päevakava nägi ette ristimisele mineku. Ma ei ole isegi Eestis kunagi ühelegi ristimisele jõudnud, aga Austraalias jõudsin juba oma esimesel nädalal. Miskipärast arvasin, et kirik on selline hea jahe suur kivist ehitis nagu Eestis olen harjunud nägema. Aga ei olnud. Oli hoopis modernne, õhku liikuma panevate tiivikutega laes. Hiljem toimus ka väike koosolemine, kui sai süüa, juua ja juttu ajada. Mulle oli see kõik muidugi ekstra uus ja huvitav, sest inimesed olid kõik täitsa võõrad. Mulle on natuke harjumatu kõikidele tervituseks ja hüvastijätuks põsemusi teha, aga küll ma mingi hetk harjun. Tegelikult on see ju täitsa tore komme. Liiaga jõudsime veel ka rannatee ette võtta, hüppasime kiirelt Surfersist läbi. Lained olid täna kohutavalt suured, ma ei julgenud kaldast väga kaugele minna. Ja isegi seal ees seistes oli tunda, kuidas laine viib liiva jalge alt minema ja tahab ka mind endaga kaasa vedada. Enne koju minekut jõudsime veel ühe Liia tuttava juurest läbi käia, kes pakkus ühte tuba oma majast üürile anda. Hästi tore ja positiivne naine oli. Ja tal oli nii nunnu koer, kes tuli kohe minu juurde ja oli esimesest hetkest mulle suur sõber. Ja see tuba oli ka hästi nunnu, täielik printsessituba. Maja ise oli ka päris kena, hubane, õdus. Õues on bassein. Hind on mõistlik. Mulle tehti isegi tsipa alet, tutvuse poolest. Tundsin kohe selles majas head aurat. Teisipäeval kolin vist sinna sisse. Jei!
Homme saab mul ka päris huvitav päev olema. Liial on tuttav, kes omab restorani. Pm ei ole tal töökohta pakkuda, aga ta on nõus mulle väikest koolitust tegema. Austraallased on suured kohvigurmaanid. Võib ju arvata küll, et mis see kohvi tegemine ära ei ole. Aga tuleb välja, et pean seda ikkagi tublisti õppima ja ega mind eriti tööle ei taheta võtta, kui mul vastavat kogemust ei ole. Homsega loodan enda võimalusi ettekandjate tööturul suurendada  :P Ja hästi lahe on see, et mulle öeldakse päris tihti, et mu inglise keel on väga hea, seega keele osas ei tohiks mul probleeme tulla.
Täna sain empsiga ja Kristiga ja Noraga skaipida. See oli hästi tore ja tegi tuju kohe nii heaks. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et mul on tuju siin vist koguaeg hea. Kena, kõik on kena.
Aa, täna nägin oma esimest suurt ämblikku. See ei olnud eriti kena :)
Päikest!

Lõpuks kohal

Kui ma praegu oma lennureisile tagasi mõtlen, siis tundub nagu oleks see olnud sada aastat tagasi mägede ja merede taga. Eestis oli suht nutune, vihmane ilm. Kedliga käisime veel viimast sushit ampsamas ja oligi minek. Lennujaamas sujus minul kõik väga libedalt, aga Marina viisaga oli selline trikk tehtud, et tema eesnimi ja perenimi olid ära vahetatud. Ta oli ise seda varem juba kodus märganud ja talle väideti, et asi on korda aetud, aga lennujaamas tuli välja, et ikkagi oli asi jamasti. Mul tuli juba väike hirm, et äkki peangi hakkama üksinda reisima, aga õnneks sai asi ikka korda aetud ning Marina, Keijo ja mina saime oma väikesele tripile minna.
Esimene ots, Eestist Brüsselisse toimus Estonian Airi parda. Ütleme nii, et ma olin meeldivalt üllatunud. Esiteks oli seal hästi palju ruumi. Teiseks oli nii, et mul oli hästi külm (sest sai ju ikka vihma käest tuldud), siis mulle toodi ilusasti tekk sinna. Mõtesin, et peaks sooja kakao/ tee või muud taolist tellima, et soojem hakkaks. Mul oli rahakotis ainult sulas 50 eurone. Küsisin siis ilusasti, et kas ma saan sellega maksta (sest neil oli eraldi välja toodud, et nii suurte summadega nad eriti arveldada ei tahaks). Ja siis see tädi ütles mulle, et toob mulle tee tasuta. Olin suht õnnelik ja võtsin seda kui head märki reisi alustuseks. Ja öösel reisimise üheks eeliseks on kindlasti ka see, et maandumine on nii äge. Linnad tuledes. Nagu filmis ma ütleks!
Brüsselis me väga passima ei pidanudki, saime päris kiiresti järgmise lennuki peale. Etihad oli meie lennufirma. Tühja kõhu pärast muretsema ei pidanud, sest seda pakuti seal täitsa korralikult, lisaks sai koguaeg mahla, kohvi, kakaod, veini vms juurde küsida. Ja filme, sarjakaid jms sai kah vaadata. Seega päris mõnna, v.a kitsad istmekohad. Jalad läksid koledasti kangeks :) Mu pinginaaber oli vaiksevõitu, ei julgenud temaga väga juttu teha ja magama jäädes kippus ta norskama.  Abu Dhabis saime juba tsipa kauem olla, aga ei olnudki väga hullu, sest saime juttu ajada ja jalgu sirutada. Lisaks veel ka palme imetleda. Ilm oli soe, aga kuidagi imelikult udune. Abu Dhabist edasi Singapuri. Selle reisi tipphetk oli ilmselgelt maandumine. See toimus jälle öösel ja aknast avanes suurpärane vaade linnale. Lisaks olid seal suured laevad vees. Ilus, ilus, ilus. Ja saigi alguse meie viimane ots Austraaliasse. Viimased tunnid kitsastel pinkidel. Aga mul õnnestus sel korral neljases reas kaks pinki okupeerida, seega ma sain isegi natuke magada. Superluks.
Austraaliasse saabusime hommikul 10 paiku. Võib öelda, et meie reis kulges ilma igasuguste viperusteta. Isegi pagas oli ilusasti kohale jõudnud. Kiirelt tuli pikad püksid ja kamsik lühkarite vastu vahetada. Õues oli megasoe. 25 kraadi umbes. Sin läksid mu teed Marinast ja Keijost lahku, tuli ise hakkama saada. Mul õnnestus rongijaam isegi kohe kiirelt üles leida (sest see oligi hästi lähedal et iga blond selleüles leiaks :D ). Ja ma istusin kohe esimese korraga õige rongi peale ka. Väga uhke enda üle! Aga inimesed siin, nad on nii lahed ja vastutulelikud. See on midagi väga uut minu jaoks. Rongi peal sain ka natuke naerda. Meil tuli vahepeal piletikontroll ja siis rongijuht ütles hästi muheda häälega : police is coming on the train, so put your tickets and excuses ready! :D No, see oli mõnusa huumoriga öeldud, rahvas rongis hakkas küll naerma (v.a need kellel ei olnud piisavalt head vabandust).
Liia leidsin ka ilusasti ülesse ja asusime tema poole teele. Ta pidi ise tööle minema aga mina sain teha oma jumaliku esimese dušši ja siis ennast voodisse kerra tõmmata. Õhtul istusime Liia ja kahe John'iga tema pool, jõime veini ja sain ka oma esimese basseinituuri teha. Mõnus!!!! Tagasi tuttu. Teisel hommikul Aussis ärkasime kuuest ja tegime jõe kaldal kerge jooksu. Ütleme nii, et ma ei ole just eriti heas vormis ja päike võtab ka suht võhmale, Liia seevastu võiks tunde joosta. Aga tähtis on osavõtt, onju? Pärast jooksu hüppasime basseinist läbi ja sõitsime Southporti. Liia ise pidi tööle minema, aga õnneks on tal sõpru, kes minuga tuuritada viitsisid. Käisime ühes surfclubi laadses kohas "väikest"snäkki näksimas, kolasime linnapeal ja muidugimõista oli tipphetk Surfers Paradise. Minu esimene mõte oli küll see, et see ei ole paradiis ainult surfaritele! :) Õhtul läksime Liia ja Tatianaga (Liia venelannast sõbranna, hästi nunnu ja sõralik tüdruk) sushit sööma ja kinno elamusi hankima. Filmielamus oli hea, sai nalja ja naeru.
Täna hommikul tegime ka suht varajase äratuse. Liia läks jälle tööle, mina tahtsin veel randa minna ja linna ka, et oma asjad ikka korda ajada. Eile õhtul üritasin kodus kergelt eeltööd teha, et ma linnas ära ei eksiks. Täna eksisin korralikult ära :D Aga inimesed on sõbralikud ja tulevad igati appi. Hästi nunnu on näiteks see, kui ma üritan ilusaid turistikaid teha ja siis mingid töömehed kusagil laeva peal hakkavad poosetama, et ma neist ka ikka pilte teeks :D Minu jalutuskäik randa võttis üle tunni aja, aga sain hakkama. Minuga liitusid õnneks veel ka Tatiana ja tema vend. Sain koos nendega oma esimese ookkeanisupluse ka tehtud. Lained olid nii suured, et ega ma eriti kaugele minna ei julgenud. Aga tunne oli ikkagi midagi erakordset. Ja vesi oli hästi soolane. Linna tagasi sain autoga, oli päris õnnelik, sest enam seda tunnist jalutuskäiku poleks suutnud ette võtta. Pangas sain endale konto tehtud, ostsin ühissõidukikaardi ja adapteri. Eile sain telefoni numbri ja neti asjad korda. Nii, et kerge austraaliaseerumine juba natukene toimub. Kohe kohe peaksime Liiaga sööma minema. Praegu istun Southporti raamatukogus ja kasutan rõõmsalt tasuta wifit. Jee! Mu nägu ja õlad on kõrbenud, see teeb natuke haiget :D Ja pärast üritan ühistranspordiga kodutee üles leida, sest mu elukaaslane ja peavarjupakkuja peab kella 9ni tööl olema :). Eks see siis paistab, kas ma saan hakkama või mitte.
Ma vaatan, et ma kirjutan kõikidest sündmustest ikka nii kiiruga üle, et natsa kurb hakkab. Aga tõesti, seda kõike on raske sõnadesse panna, mis ümberringi toimub. Päike, päike päike. 29 kraadi sooja. Aga mille üle ma eriti õnnelik olen on see, et kõht ei lähe siin üldse tühjaks. Vesi on mu parim sõber ja söömine üsna teisejärguline tegevus :P
Piu-piu, olge ägedad! Või noh, tegelikult peaksin ma vist cheers ütlema :)

Heija!

Homme läheb sõiduks! Imelikud tunded valdavad mind hetkel. Veel nagu ei saaks päris hästi aru, et kohe-kohe pühin Eestimaa mulla jalgelt ja saan varbad liiva sisse surada.
Kuna mul Austraalia emotsioone ikka veel jagada ei ole, siis pajataksin tsipa sellest, mis ma kodumaal olen korda saatnud. Sest tuleb tunnistada, siin on ka ikka täitsa äge olnud! Muidugi mõista olen ma sada ja üks korda Kuressaare- Kõljala vahet sõitnud (siinkohal Ege naerab, sest tema meelest on Kõljala üks naljakamaid kohanimesid :D ) ja üritanud kõik asjad korda ajada: ostsin pikendusjuhtmeid, adaptereid, tegin passist mitu koopiat, rahvusvaheline autojuhiluba on mul nüüd ka olemas jne jne. Kogu selle lusti kõrval jõudsin ma veel ka natuke tõsisemaid ettevõtmisi ette võtta (oi, kui Rita praegu mu sõnakordusi näeks :S). Juhtus nii, et Tiit on ennast Austraaliast korraks Saaremaale sisse seadnud ning käisime temaga Sutus ATV-ga rallimas. Kedli ja Geili teavad hästi, et nt Tivolis olen ma ütlemata äge kaaslane, sest ma karjun alati täiest kõrist, sest see on ainus viis kuidas mul paha ei hakka. ATVga rallides kasutasin sama taktikat. Ja see töötas!
Geili ja Tiiduga otsustasime kahel õhtul ka veidi geopeitusega tegeleda. Selle kohta tahaksin kasutada Heidi Purga sõnu (vb need ei ole üldse tema sõnad, vb ta kasutas hoopis natukene teistsugust väljendit vms), aga mida ma tahaks geopeituse kohta ütelda, on wauiii- wiiwau :D Sõitsime mööda Saaremaad ringi ja otsisime aardeid. Leidsime ka päris palju. St Geili leidis enamuse. Mina ei leidnud ühtegi, aga ma olin niisama moraalne tugi :D (kuigi vb oleks mulle endale rohkem moraalset tuge vaja olnud, sest on ikka päris frustrueeriv mitte midagi üles leida) :D.
Esimesel õhtul rallisime Leisi kandis. Kõige eredam hetk oli vast Tuhkana rannas (ma loodan, et see oli ikka Tuhkana), kus enne randa jõudmist on väike laudtee. Pimedas tundus nagu seal oleks täpselt kellegi jalad olnud. Mulle tuli kohe Slender Man meelde. Päris hirmus oli ja ma vist isegi karjatasin korra. Samal õhtul kõndisime päris pikalt kusagil täielikus padrikus Pamma kandis, Kooljamäed oli selle koha nimi. Nii tore oli hundi jälgesid pimedas metsas kohata (vb Geili ja Tiit valetasid mulle ka hundi jälgede kohta ja tahtsid niisama hirmutada) :D
Järgmisel päeval otsustasime veel ringi seigelda. Seekord käisime Karujärve ja Undva kandis. Sel õhtul tahtsime kõige creepymad kohad läbi kammida. Karujärve vanu mahajäetud maju ma polegi varem näinud ja see oli elamus omaette. Soovitan soojalt. Suure Tõllu Kerisekivi juures näitas Geili mingi sildi peale taskulambiga valgust. See helendas meile vastu ja juba tundus, et keset metsa on peegel pandud. Olgem ausad, mul käis ikka jutt südamest läbi küll. Kõige õudsam oli Undvas. Geopeituse lehel leian sellise kirjelduse: "Undva bussipeatus oli vanasti maailma lõpp, siit edasi pääsesid ainult pagunitega tegelased. Mis nad seal täpselt tegid, pole loomulikult teada. Praeguseks on sellest kõigest alles hunnik sõjaväehooneid, kuhu kohalikud prügi ladustavad". Sellised seiklused olid meil siis :)
Reedel tulin Saaremaalt mandrimaale, õele külla. Emmega pidin juba hüvasti jätma ja tal tuli pisar silma. Mul ka. Emmele lisan siis tänase blogipostituse hitihoiatuse, sest see on olnud  empsi lemmik juba pikka aega ja tahaksin sellega talle head meelt teha :) Tsau, emme, oled kallis!
Praegu istun Kristi juures ja Emma tahab minuga "Mashat ja karu" vaadata. Seega tasuki, tsauki. Kohtume Austraalias!

If you're not living on the edge...

... you take up too much room
The thing is, from now on, I'll try to take as few room as possible.
Nora, I really want to write my blog in english, but I have a feeling, I'm not qualified enough. So I guess, we have to talk more on Skype (and you have to use more your FB!!!)
Igatahes, täna on selline tuju, et tahaks kangesti klõbistada ja oma esimese sissekandega ühele poole saada. Haha... ja juba esimeste ridade juures ma tunnen, et sellest blogitamisest tuleb üks igavene sisemine heitlus, sest tahaks ju hullult originaalne ja vaimukas ja ja ja... noh, tahaks ju äge olla :D Mh, ja siis mulle tuleb meelde Piibe Californication, mis seda kõike oli :D Kurjam küll.
Minu äralennuni on jäänud siis ligi 10 päeva. Ees on ootamas unetud ööd. Juba eile ärkasin oma viis korda üles, tuli kiiresti põlema, paber ja pliiats kätte ja kirja, mida kõike on vaja enne minekut korraldada. Arvestades, et tegemist on sama blondiiniga, kes ma gümnaasiumi ajal olin, võib arvata, et kõige planeerimiseks ja ettenägemiseks on vaja topeltjõudu (pluss pabereid ja pastakaid). Siinkohal tahaksin ma tervitada Triinu ;) :D :D
Tundub, midagi üliolulist mul täna teada anda ei ole. Seega lisaksin väikese tähelepaneku, mida tegelikult on üpris piinlik tunnistada. Aga juhtus nii, et ükspäev vaatasin ma kõik Twilighti osad ära. Miks Kristen Stewart oma suud kunagi kinni ei pane???!!!! See hakkas mind lõpuks nii jubedalt häirima. Üritasin küll endale sisendada, et Liis, rahune, vaata talle silma, vaata talle silma... aga no, ei aidanud. Ja teile, mu kallid sõbrad, pean ma ütlema, et järgmine kord kui seda armsat saagat vaatama juhtute, hakkab teid täpselt sama asi häirima! Cheers! ;)

Ja tänasesse õhtusse selline väike muusikapala, mis on hetkel üks minu lemmikutest :)