Lõpuks kohal

Kui ma praegu oma lennureisile tagasi mõtlen, siis tundub nagu oleks see olnud sada aastat tagasi mägede ja merede taga. Eestis oli suht nutune, vihmane ilm. Kedliga käisime veel viimast sushit ampsamas ja oligi minek. Lennujaamas sujus minul kõik väga libedalt, aga Marina viisaga oli selline trikk tehtud, et tema eesnimi ja perenimi olid ära vahetatud. Ta oli ise seda varem juba kodus märganud ja talle väideti, et asi on korda aetud, aga lennujaamas tuli välja, et ikkagi oli asi jamasti. Mul tuli juba väike hirm, et äkki peangi hakkama üksinda reisima, aga õnneks sai asi ikka korda aetud ning Marina, Keijo ja mina saime oma väikesele tripile minna.
Esimene ots, Eestist Brüsselisse toimus Estonian Airi parda. Ütleme nii, et ma olin meeldivalt üllatunud. Esiteks oli seal hästi palju ruumi. Teiseks oli nii, et mul oli hästi külm (sest sai ju ikka vihma käest tuldud), siis mulle toodi ilusasti tekk sinna. Mõtesin, et peaks sooja kakao/ tee või muud taolist tellima, et soojem hakkaks. Mul oli rahakotis ainult sulas 50 eurone. Küsisin siis ilusasti, et kas ma saan sellega maksta (sest neil oli eraldi välja toodud, et nii suurte summadega nad eriti arveldada ei tahaks). Ja siis see tädi ütles mulle, et toob mulle tee tasuta. Olin suht õnnelik ja võtsin seda kui head märki reisi alustuseks. Ja öösel reisimise üheks eeliseks on kindlasti ka see, et maandumine on nii äge. Linnad tuledes. Nagu filmis ma ütleks!
Brüsselis me väga passima ei pidanudki, saime päris kiiresti järgmise lennuki peale. Etihad oli meie lennufirma. Tühja kõhu pärast muretsema ei pidanud, sest seda pakuti seal täitsa korralikult, lisaks sai koguaeg mahla, kohvi, kakaod, veini vms juurde küsida. Ja filme, sarjakaid jms sai kah vaadata. Seega päris mõnna, v.a kitsad istmekohad. Jalad läksid koledasti kangeks :) Mu pinginaaber oli vaiksevõitu, ei julgenud temaga väga juttu teha ja magama jäädes kippus ta norskama.  Abu Dhabis saime juba tsipa kauem olla, aga ei olnudki väga hullu, sest saime juttu ajada ja jalgu sirutada. Lisaks veel ka palme imetleda. Ilm oli soe, aga kuidagi imelikult udune. Abu Dhabist edasi Singapuri. Selle reisi tipphetk oli ilmselgelt maandumine. See toimus jälle öösel ja aknast avanes suurpärane vaade linnale. Lisaks olid seal suured laevad vees. Ilus, ilus, ilus. Ja saigi alguse meie viimane ots Austraaliasse. Viimased tunnid kitsastel pinkidel. Aga mul õnnestus sel korral neljases reas kaks pinki okupeerida, seega ma sain isegi natuke magada. Superluks.
Austraaliasse saabusime hommikul 10 paiku. Võib öelda, et meie reis kulges ilma igasuguste viperusteta. Isegi pagas oli ilusasti kohale jõudnud. Kiirelt tuli pikad püksid ja kamsik lühkarite vastu vahetada. Õues oli megasoe. 25 kraadi umbes. Sin läksid mu teed Marinast ja Keijost lahku, tuli ise hakkama saada. Mul õnnestus rongijaam isegi kohe kiirelt üles leida (sest see oligi hästi lähedal et iga blond selleüles leiaks :D ). Ja ma istusin kohe esimese korraga õige rongi peale ka. Väga uhke enda üle! Aga inimesed siin, nad on nii lahed ja vastutulelikud. See on midagi väga uut minu jaoks. Rongi peal sain ka natuke naerda. Meil tuli vahepeal piletikontroll ja siis rongijuht ütles hästi muheda häälega : police is coming on the train, so put your tickets and excuses ready! :D No, see oli mõnusa huumoriga öeldud, rahvas rongis hakkas küll naerma (v.a need kellel ei olnud piisavalt head vabandust).
Liia leidsin ka ilusasti ülesse ja asusime tema poole teele. Ta pidi ise tööle minema aga mina sain teha oma jumaliku esimese dušši ja siis ennast voodisse kerra tõmmata. Õhtul istusime Liia ja kahe John'iga tema pool, jõime veini ja sain ka oma esimese basseinituuri teha. Mõnus!!!! Tagasi tuttu. Teisel hommikul Aussis ärkasime kuuest ja tegime jõe kaldal kerge jooksu. Ütleme nii, et ma ei ole just eriti heas vormis ja päike võtab ka suht võhmale, Liia seevastu võiks tunde joosta. Aga tähtis on osavõtt, onju? Pärast jooksu hüppasime basseinist läbi ja sõitsime Southporti. Liia ise pidi tööle minema, aga õnneks on tal sõpru, kes minuga tuuritada viitsisid. Käisime ühes surfclubi laadses kohas "väikest"snäkki näksimas, kolasime linnapeal ja muidugimõista oli tipphetk Surfers Paradise. Minu esimene mõte oli küll see, et see ei ole paradiis ainult surfaritele! :) Õhtul läksime Liia ja Tatianaga (Liia venelannast sõbranna, hästi nunnu ja sõralik tüdruk) sushit sööma ja kinno elamusi hankima. Filmielamus oli hea, sai nalja ja naeru.
Täna hommikul tegime ka suht varajase äratuse. Liia läks jälle tööle, mina tahtsin veel randa minna ja linna ka, et oma asjad ikka korda ajada. Eile õhtul üritasin kodus kergelt eeltööd teha, et ma linnas ära ei eksiks. Täna eksisin korralikult ära :D Aga inimesed on sõbralikud ja tulevad igati appi. Hästi nunnu on näiteks see, kui ma üritan ilusaid turistikaid teha ja siis mingid töömehed kusagil laeva peal hakkavad poosetama, et ma neist ka ikka pilte teeks :D Minu jalutuskäik randa võttis üle tunni aja, aga sain hakkama. Minuga liitusid õnneks veel ka Tatiana ja tema vend. Sain koos nendega oma esimese ookkeanisupluse ka tehtud. Lained olid nii suured, et ega ma eriti kaugele minna ei julgenud. Aga tunne oli ikkagi midagi erakordset. Ja vesi oli hästi soolane. Linna tagasi sain autoga, oli päris õnnelik, sest enam seda tunnist jalutuskäiku poleks suutnud ette võtta. Pangas sain endale konto tehtud, ostsin ühissõidukikaardi ja adapteri. Eile sain telefoni numbri ja neti asjad korda. Nii, et kerge austraaliaseerumine juba natukene toimub. Kohe kohe peaksime Liiaga sööma minema. Praegu istun Southporti raamatukogus ja kasutan rõõmsalt tasuta wifit. Jee! Mu nägu ja õlad on kõrbenud, see teeb natuke haiget :D Ja pärast üritan ühistranspordiga kodutee üles leida, sest mu elukaaslane ja peavarjupakkuja peab kella 9ni tööl olema :). Eks see siis paistab, kas ma saan hakkama või mitte.
Ma vaatan, et ma kirjutan kõikidest sündmustest ikka nii kiiruga üle, et natsa kurb hakkab. Aga tõesti, seda kõike on raske sõnadesse panna, mis ümberringi toimub. Päike, päike päike. 29 kraadi sooja. Aga mille üle ma eriti õnnelik olen on see, et kõht ei lähe siin üldse tühjaks. Vesi on mu parim sõber ja söömine üsna teisejärguline tegevus :P
Piu-piu, olge ägedad! Või noh, tegelikult peaksin ma vist cheers ütlema :)