Heija!

Homme läheb sõiduks! Imelikud tunded valdavad mind hetkel. Veel nagu ei saaks päris hästi aru, et kohe-kohe pühin Eestimaa mulla jalgelt ja saan varbad liiva sisse surada.
Kuna mul Austraalia emotsioone ikka veel jagada ei ole, siis pajataksin tsipa sellest, mis ma kodumaal olen korda saatnud. Sest tuleb tunnistada, siin on ka ikka täitsa äge olnud! Muidugi mõista olen ma sada ja üks korda Kuressaare- Kõljala vahet sõitnud (siinkohal Ege naerab, sest tema meelest on Kõljala üks naljakamaid kohanimesid :D ) ja üritanud kõik asjad korda ajada: ostsin pikendusjuhtmeid, adaptereid, tegin passist mitu koopiat, rahvusvaheline autojuhiluba on mul nüüd ka olemas jne jne. Kogu selle lusti kõrval jõudsin ma veel ka natuke tõsisemaid ettevõtmisi ette võtta (oi, kui Rita praegu mu sõnakordusi näeks :S). Juhtus nii, et Tiit on ennast Austraaliast korraks Saaremaale sisse seadnud ning käisime temaga Sutus ATV-ga rallimas. Kedli ja Geili teavad hästi, et nt Tivolis olen ma ütlemata äge kaaslane, sest ma karjun alati täiest kõrist, sest see on ainus viis kuidas mul paha ei hakka. ATVga rallides kasutasin sama taktikat. Ja see töötas!
Geili ja Tiiduga otsustasime kahel õhtul ka veidi geopeitusega tegeleda. Selle kohta tahaksin kasutada Heidi Purga sõnu (vb need ei ole üldse tema sõnad, vb ta kasutas hoopis natukene teistsugust väljendit vms), aga mida ma tahaks geopeituse kohta ütelda, on wauiii- wiiwau :D Sõitsime mööda Saaremaad ringi ja otsisime aardeid. Leidsime ka päris palju. St Geili leidis enamuse. Mina ei leidnud ühtegi, aga ma olin niisama moraalne tugi :D (kuigi vb oleks mulle endale rohkem moraalset tuge vaja olnud, sest on ikka päris frustrueeriv mitte midagi üles leida) :D.
Esimesel õhtul rallisime Leisi kandis. Kõige eredam hetk oli vast Tuhkana rannas (ma loodan, et see oli ikka Tuhkana), kus enne randa jõudmist on väike laudtee. Pimedas tundus nagu seal oleks täpselt kellegi jalad olnud. Mulle tuli kohe Slender Man meelde. Päris hirmus oli ja ma vist isegi karjatasin korra. Samal õhtul kõndisime päris pikalt kusagil täielikus padrikus Pamma kandis, Kooljamäed oli selle koha nimi. Nii tore oli hundi jälgesid pimedas metsas kohata (vb Geili ja Tiit valetasid mulle ka hundi jälgede kohta ja tahtsid niisama hirmutada) :D
Järgmisel päeval otsustasime veel ringi seigelda. Seekord käisime Karujärve ja Undva kandis. Sel õhtul tahtsime kõige creepymad kohad läbi kammida. Karujärve vanu mahajäetud maju ma polegi varem näinud ja see oli elamus omaette. Soovitan soojalt. Suure Tõllu Kerisekivi juures näitas Geili mingi sildi peale taskulambiga valgust. See helendas meile vastu ja juba tundus, et keset metsa on peegel pandud. Olgem ausad, mul käis ikka jutt südamest läbi küll. Kõige õudsam oli Undvas. Geopeituse lehel leian sellise kirjelduse: "Undva bussipeatus oli vanasti maailma lõpp, siit edasi pääsesid ainult pagunitega tegelased. Mis nad seal täpselt tegid, pole loomulikult teada. Praeguseks on sellest kõigest alles hunnik sõjaväehooneid, kuhu kohalikud prügi ladustavad". Sellised seiklused olid meil siis :)
Reedel tulin Saaremaalt mandrimaale, õele külla. Emmega pidin juba hüvasti jätma ja tal tuli pisar silma. Mul ka. Emmele lisan siis tänase blogipostituse hitihoiatuse, sest see on olnud  empsi lemmik juba pikka aega ja tahaksin sellega talle head meelt teha :) Tsau, emme, oled kallis!
Praegu istun Kristi juures ja Emma tahab minuga "Mashat ja karu" vaadata. Seega tasuki, tsauki. Kohtume Austraalias!