Üks kuu ja paar päeva

Hei, hei! Pole ammu ühtegi sissekannet teinud ja tunnistan, et olen laisk olnud. Seda igas mõttes. Midagi ekstravagantset pole ette võtnud, pigem peesitan päikese käes (kuigi kodus peegli ees seistes küsin ikkagi enda käest: "Mirror, mirror on the wall, who's the whitest of them all?").

Paar nädalat tagasi kolisin selle rootsi tüdruku juurde, kellest varasemalt olen juttu teinud. Minu uued elukaaslased on nüüd Maria ja üks saksa tüdruk Ramona. Tuleb välja, et nad on täitsa ägedad, tegime ühe väikese veiniõhtu ( mis lõppes sellega, et kuna tegemist on ülikoolis käivate magistrantidega, siis nemad pidid veel õhtul õppima hakkama ja mina passisin niisama). Aga isegi siis oli tore. Ma ei ole ennast tavaliselt eriti aktivistiks ja suureks suhtlejaks pidanud. Samas on nagu loomulik, et kui neid köögis näen, siis ikka hakkan juttu ajama ja uurin, mis nad teinud on. Nüüd ongi nii juhtunud, et kui mina köögis olen, siis nad hüppavad ka oma tubadest välja ja kukuvad lobisema (mis on päris rõõmustav minu arvates). See meenutab natuke Tartu ühikaelu. Jah, Merili ja Agnes, te tulete mulle ka meelde, sest teiega ma vist põhiliselt istusin seal köögis! Ükspäev küpsetasin eestipäraseid pannkooke. Nii head olid. Peaaegu sama head, kui need, mida me Miku ja Steni pool Sailega küpsetasime. Nagu näha olen kergelt melanhoolses meeleolus, eesti rahvas on südames kuigi elu siin on mõnus ja millegi üle justkui kurtma ei peaks. Muide, ükspäev lugesin ühe eesti tüdruku blogi, kes tegi elu Austraalias väga maha. Mõte oli selles, et ees ei ole ootamas rahamägesid, mida paljud otsivad. Tuleb ise hakkama saada, sõbrad ja pere on kaugel, abi pole kelleltki loota ja elu on kallis. Siis ma mõtlesin küll, et mul on siin ikka paganama hästi läinud. Ja kui keegi minu käest peaks küsima, kas ma soovitaksin neil siia "unistuste" maale tulla, siis.... jah, 100% soovitan!!!

Eile oli jällegi üle pikema aja üks aktiivsemat sorti päev. Otsustasime kamba eestlastega matkama minna. Sihtkoht Currumbin Wildlife Sanctuary (kus on võimalik teha nt koaalade ja kängurudega koos pilte). Kuna me aga ei raatsinud selle eest 50 dollarit maksta, läksime ise maailma avastama. Minu rõõmuks nägime palju suuri ja rammusaid ämblikke ja äge nahkhiire parv võttis meid samuti vastu. Raske paaritunnise matka järel suundusime Burleigh Headsi randa pikutama ja sööma. Sellest on ka väike videotõestus, seega kes viitsib, see vaatab (minu meelest on see päris äge). Tervitused Liisale, Karitile, Chanette'ile ja meie video kokkukeevitajale, Madisele!

https://www.youtube.com/watch?v=f5Pu4Gq4dIw

Nii, eile sain kätte mõned pildid fotograafilt, kelle juures käisin. Pilte oli mega palju, aga ta oli mulle saatnud kõigest 5. Olin kergelt pettunud, plus need pildid, mis ta mulle saatis, noh, ei ole just mu lemmikud. Kuid siiski, ühe pildi ikka tüestuseks panen siia välja. 

Ärge siis liiga kurjad ja kriitilised selle pildi üle olge. Aitäh :)

Oii, ja ma unustasin mainida TimeZoneis käiku. Tegemist siis suuremat sorti mängumaailmaga, kus saime suure kambaga LazerTagi ja muid vahvaid mänge mängida! :)

Praegu ilmselt tsauki-tsauki, ja ütlen tere South Parki perele.