Sa oled fenomenaalne

10 aastat tagasi hakkasin pidama blogi, sest lendasin Austraaliasse. Päris tore on neid pildikesi tagant järele vaadata. Eriti just seetõttu, et olles teinud elus igasuguseid suurpuhastusi (nt see, et olen andndud ära oma raamatud, riided jmt,olen põletanud oma päevikud ja olen kustustanud ära ka kõik oma pildid, mis mul kunagi arvutis olid, paberkandjal olevad pildid olen ära põletanud). Päris crazy tsikk see Liis ikka on. Kui keegi teine mulle räägiks, et ta selliseid asju teinud on, siis mõtleksin küll, et tal ei ole vist peas kõik päris korras. Õnneks on mu praegune asukoht Norra. Siin on ikka kõik korras nagu Norras. Miks ma uuesti siia kirjutama hakkasin? Ma ei tea. Kas sellest saab ka midagi püsivat. Ma ei tea. Lihtsalt tuli selline tunne. Viimase 10 aasta jooksul on mu maailmapilt metsikult muutunud. Võiks öelda, et olen täitsa teine inimene. Samas saan aru, et kõrvalt vaadates olen ilmselt ikka sama inimene. Sest ega ju seda ju päris palja silmaga näe, mis sisemuses muutunud on. Üle pika-pika aja olen hakanud jälle veidikene päevikut pidama. Ja vahepeal omi mõtteid lugedes tundub, et mõni neist on päris selline, mis võiks ka kedagi teist kõnetaa. Või kui ei kõneta, siis natukene ketasse ajada. Täna käisin suusatamas. Asukohaks Dalseter Fjellhotell. Suusatades (looduses olles) tuleb mulle ikka vahepeal mingeid taipamisi. Nii ka täna. Olen läbinud mõned Ingvar Villido "Teadliku muutumise kunsti" kursused ja olen praegu päris usinasti oma emotsioone vabastanud. Inimene, kes selle teemaga kokku ei ole puutunud - tema jaoks on see ilmselt midagi väga võõrast ja imelikku, sürreaalset. Villido räägib sellest, et emotsioonid on meie suurim sõltuvus. Kuni viimase ajani ei saanud ma sellest päris hästi aru. Ma sain aru küll, et mu enda sees on väga palju n.ö negatiivseid emotsioone (nt ärevus, viha, kadedus, hirm), millest ma väga lahti soovisin saada. Aga ma ei saanud aru, et ma olen sõltuvuses ka oma positiivsetest emotsioonidest. Viimastel aastatel, kui olen tegelenud meditatsiooniga, siis olen tegelikult taga ajanud positiivseid emotsioone. Ma olen soovinud, et ma ei peaks enam kunagi midagi negatiivset läbi elama ja et ma oleksin koguaeg õnnelik, rõõmus, armastusest pungil inimene. Nüüd olen hakanud märkama seda kohta endas, mis ei ole pidevalt emotsioonide virr-varris. Ja see koht on hästi rahulik ja neutraalne. Aga mitte apaatne. Olen elus päris palju olnud ka apaatne, sest ma ei ole lihtsalt suutnud enam maailmast osa võtta. Sõnad, mida me kasutame on samuti täidetud emotsioonidega. Kasutame samu sõnu, aga erinevate inimeste puhul on erinevad sõnad täidetud erinevate emotsioonidega. Sellepärast võib vahel nt pisikene "vale sõna" katuse pealt ära lennutada (ma ei väida, et see on ainus põhjus). Lihtne näide emotsioonidega täidetud sõnadest: Jumal. Kasutame sama sõna, aga mul pole õrna aimugi, mida Sina Jumala all silmas pead. Sõna (kontseptsioon), mis on täidetud emotsioonidega: inimene või ka nt Sinu/minu nimi (Liis Vahter). Ehk siis täna suusatades märkasin, et kui mõtlen inimestest, siis minu peas juhtub tavaliselt see, et hakkan mõtlema, mida keegi teine minu kohta arvab. Millise hinnangu keegi teine mu tegevustele annab. Hakkan mõtlema, miks ma sellele inimesele meeldin. Miks ma sellele inimesele EI MEELDI? (Damn, valus, tahaksin ju kõigi silmis heas kirjas ja äge olla). Ma tean, et on ka selliseid inimesi, kes teistele inimestele enda üle nii suurt võimu ei anna, aga ma kirjutan praegu ju enda kogemusest. Ehk siis võtan kõiki inimesi ja nende suhtumisi väga isiklikult. Samas märkasin, et inimene on tegelikult ju ka fenomen. Kui ma mõtlen inimesest kui fenomenist, siis ma ei võta teda enam üldse isiklikult. Kui ta ütleb mulle midagi negatiivset, siis ma ei satu enesehaletuse keerisesse. Ma pigem olen üllatunud, et wau, selline fenomen siis täna - keegi karjus mu peale. Ma jään neutraalseks.Fenomene on isegi huvitav jälgida: millised fenomenid tulevad ja lähevad. Aga kui inimesed tulevad ja lähevad siis ma muutun kurvaks. Attachment, ma muutun klammerduvaks. Seega - Sa oled fenomenaalne! Ma olen fenomenaalne. Mõtlesin otsida mõne pildi fenomenist nimega Liis Vahter, aga siis juhtus veel hoopis midagi põnevat. Mainisin enne, et olen oma pildid ära kustutanud. Praegu juhtus nii, et telefonist oma viimase kuu pilte arvutisse tõstes ilmusid välja ka minu paari viimase aasta pildid, mille enda teada olin ära kustutanud. Telefonis albumeid vaadates ei ole neid kusagil (st vb on, aga ma ei ole tehnikaga väga osav; tean vaid, et ma nad ära kustutasin). Haha, lihtsalt päris vahva, et mingid pildid jälle tagasi tuled :D Väike fenomenigalerii: