Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Eesti Vabariik 107! Jee! Täna hommikul õnnestus mul kuulata Tommy Cashi ja Klein Joosti uut lugu "United by music". Muusikalise nauditavuse osas ma suurt elamust ei saanud :D AGA! Sõnad :D "I wanna take the piss, but I gotta take a dump". See ajas mind hullult naerama. Sest see on nii rumal ja nii geniaalne sama-aegselt. See viis mind iseendas sellisesse kohta, kus ma tunnen, et elu ei ole vaja liialt tõsiselt võtta (ehk siis I wanna take the piss), aga samal ajal usun ma nii sügavalt kõike mida mulle ette söödetakse (uudised, poliitika, sõda, rahu jne) ning elan nii sügavalt selles tõsises reaalsuses, et enne kui ma saan "to take the piss" I need to "take a dump"- ehk siis, kogu selle saasta endast väljutama :D Teine tundmus. Joosti, Cashi ja Käärija kompott võimaldaks eestlastel justkui natukene teistsugusesse liivakasti mängima minna. Mentaalsuse mõttes. Ma niemtan seda liivakastiks, sest mulle endale tundub, et suur osa eestimaalastest ei ole mentaalses mõttes veel täiskasvanuteks saanud, olenemata nende füüsilisest vanusest (ma ise kaasa arvatud). Meie emotsionaalne intelligentsus on lapsekingades. Aga see on ka okei. Sest psühholoogias ju nt tuuakse välja, et kui inimene on läbi elanud trauma, siis hakkab ta probleeme lahendama sellelt tasemelt, millal ta traumasse kinni jäi. Mina ise jäin traumasse kinni suht lapse/noorukieas, seega pole ime, et ma probleemide lahendustes veel eriti adekvaatne ei ole. Eestlased on kollektiivselt läbi elanud päris mitmeid traumasid ja mulle tundub, et me ei ole veel õppinud neid positiivsel viisil lahendama (nt Heiki Krips on kirjeldanud kolme suhtlemistasandit: laps, lapsevanem ja täiskasvanu. Alles täiskasvanu tasandil toimub n.ö võrdne võrdsega suhtlemine, konfliktilahendus. Aga tihti juhtub nii, et satume hoopis laps-täiskasvanu tasandile, kus üks õpetab ja on kõrgemal kui teine. Ma ise võtan tihti lapse rolli, sest siis pääsen vastutusest). Norras elades näen ma norrakates ja eestlastes sellist erinevust, et eestlased (baltimaalased) lahendavad probleeme hästi emotsionaalsel tasandil. St. tegelikult nad ei lahendagi probleeme vaid muutuvad emotsionaalseteks. Aga siinkohal nt selline taipamine: oletame, et midagi halba on juhtunud, mis tekitab Minus hästi suure negatiivse emotsiooni ja siis Sa küsid mu käest: "Kui palju on 50+25?". See tehe ei ole keeruline, aga mind ajaks see veel rohkem närvi ja ma saadaksin Sind pikalt puusse. Sest antud hetkel kasutan aju limbilist süsteemi, mis tegeleb emotsioonidega ja mitte ratsionaalse mõtlemisega. St et ma ei ole antud hetkel võimeline andma ratsionaalset vastust sellele küsimusele ega ka situatsioonile, mis mind endast välja viis. Nagu siis, kui naine läheb närvi ja mees jääb selle juures rahulikuks. Aii, kuidas see ajab naise veel rohkem närvi :D :D) Aga tulen tagasi liivakasti juurde. Mulle tundub, et oleme rahvana üritanud olla hästi tublid ja eeskujulikud lapsed, kes võtavad eeskuju lääneriikidest ja ka nt Skandinaaviast. Tahame väga sellesse samasse seltskonda kuuluda. Norrakatega suheldes näen selgelt, et nemad meid küll Skandinaaviaks ei pea :) Aga nüüd oleksime sattunud justkui coolimate, rebel noorukite seltskonda, kellel on tsipa rohkem ükskõik, mida meist arvatakse. Ja mul isiklikult aitab see vabamalt hingata. "This song is so funny, it's not that deep". Mulle on jäänud ka mulje, et coolidest rebel noorukitest kasvavad iseseisvad, enesekindlad, innovaatilised ja teadlikud täiskasvanud. Fingers crossed.