Jonnipunn, see nukk

Selline oli pealkiri oli ühel minu kirjandil, mille kirjutasin 10ndas klassis. Ma ei mäleta hästi selle sisu, kuid pealkirja mäletan selgelt. Meil oli legendaarne kirjanduse õpetaja, kes oli üle Kuressaare tuntud selle poolest, et ta oli nii hirmus, et tema pärast vahetasid õpilased kooli. Selle, minu kirjutatud kirjandi pärast hakkasime meie omavahel hästi läbi saama. Olen saanud mõnelt inimeselt tagasisidet. Täitsa positiivset tagasisidet selle kohta, mida olen praegu hakanud blogisse kirjutama. Pean tunnistama, et seda blogi on tegelikult päris hirmus teha. Sest ma tahan olla võimalikult aus. Ja ma tahan näidata võimalikult palju, mis toimub minu sees. Mis toimub minu sees sel hetkel kui kirjutan ja mis on võibolla aastakümneid minu sees olnud. Samas märkan ka seda, et kui olen blogipostituse avalikustanud, siis mõne päeva pärast ei oma see kirjutatu enam mulle suurt tähtsust. Ma ei mõtle sellele enam. See ilu/valu on valgust näinud. See on saanud avalikuks, seda on tunnistatud ja ma saan selle minema lasta. Selle avastuse tõttu tunnen, et tahan aina ausam olla ja tahan aina rohkem lahti lasta.Pühkida käed mingitest asjadest puhtaks, et nendega enam tegelema ei peaks. Kui selle kirjandi kirjutasin, siis olin aasta aega varem näinud seda, kuidas mu isa end bensiiniga üle valas ja end põlema pani. There we go. Ma panin selle kirja. Must valgelt. Ma ei kirjutanud sellest kirjandisse, kuigi tahtsin karjuda. Tahtsin, et kõik näeksid mu valu. St, ma oleks tahtnud, et mõni täiskasvanu näeks mu valu, aga mitte keegi ei uurinud ja mulle tundus ebaviisakas (või liialt tähelepanu vajav) sellest rääkida. Aga ma arvan, et see emotsioon oli kirjandis olemas. Ja see ilmselt õpetajale meeldiski. Ja ma mäletan seda tunnet 16.aastasena, kuidas mõtlesin, et nad (ma ei tea, kes "nemad", ükskõik kes - elu) võivad mind *ucking üritada pikali ajada, aga ma tõusen iga kord püsti.

Mida need silmad näinud on.