Jonnipunn, see nukk

Selline oli pealkiri oli ühel minu kirjandil, mille kirjutasin 10ndas klassis. Ma ei mäleta hästi selle sisu, kuid pealkirja mäletan selgelt. Meil oli legendaarne kirjanduse õpetaja, kes oli üle Kuressaare tuntud selle poolest, et ta oli nii hirmus, et tema pärast vahetasid õpilased kooli. Selle, minu kirjutatud kirjandi pärast hakkasime meie omavahel hästi läbi saama. Olen saanud mõnelt inimeselt tagasisidet. Täitsa positiivset tagasisidet selle kohta, mida olen praegu hakanud blogisse kirjutama. Pean tunnistama, et seda blogi on tegelikult päris hirmus teha. Sest ma tahan olla võimalikult aus. Ja ma tahan näidata võimalikult palju, mis toimub minu sees. Mis toimub minu sees sel hetkel kui kirjutan ja mis on võibolla aastakümneid minu sees olnud. Samas märkan ka seda, et kui olen blogipostituse avalikustanud, siis mõne päeva pärast ei oma see kirjutatu enam mulle suurt tähtsust. Ma ei mõtle sellele enam. See ilu/valu on valgust näinud. See on saanud avalikuks, seda on tunnistatud ja ma saan selle minema lasta. Selle avastuse tõttu tunnen, et tahan aina ausam olla ja tahan aina rohkem lahti lasta.Pühkida käed mingitest asjadest puhtaks, et nendega enam tegelema ei peaks. Kui selle kirjandi kirjutasin, siis olin aasta aega varem näinud seda, kuidas mu isa end bensiiniga üle valas ja end põlema pani. There we go. Ma panin selle kirja. Must valgelt. Ma ei kirjutanud sellest kirjandisse, kuigi tahtsin karjuda. Tahtsin, et kõik näeksid mu valu. St, ma oleks tahtnud, et mõni täiskasvanu näeks mu valu, aga mitte keegi ei uurinud ja mulle tundus ebaviisakas (või liialt tähelepanu vajav) sellest rääkida. Aga ma arvan, et see emotsioon oli kirjandis olemas. Ja see ilmselt õpetajale meeldiski. Ja ma mäletan seda tunnet 16.aastasena, kuidas mõtlesin, et nad (ma ei tea, kes "nemad", ükskõik kes - elu) võivad mind *ucking üritada pikali ajada, aga ma tõusen iga kord püsti.

Mida need silmad näinud on.

Alt J "Something good"

Paar kuud tagasi kuulasin ja vaatasin Alt J videot "Something good". See, mida ma sellest videost mäletan on see, et peategelane on matadoor, härjavõitleja. Seal näitab härjavõitlust ja kuidas härg oma sarvega lööb matadoori sisse augu. See mees teab, et ta kohe sureb. Ja siis näitab hästi suurelt selle härja silma. Kui ma nägin selle härja silma, siis selle sees oli kogu universum. See laul ise mõjub mulle hästi helgelt, aga kui ma seda selle videoga vaatasin, siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin. See oli nii ilus ja valus hetk. Ma olen vahel mõelnud, et huvitav, mida need inimesed tunnevad, kes on saanud surmava haiguse diagnoosi. Ja see laul viis mind kuidagi sellisesse teadmisse või olemisse, kus ma teadsin, et elu on üürike ja ma võin iga hetk surra. Ja see härg, kes on justkui minu või selle matadoori surmas süüdi on iseenesest nii ilus, et ma ei saa olla isegi pahane, et ta mind ära tapab. Ma loodan, et kui Sa peaksid sattuma seda mõttejupikest lugema, siis see ei tekita Sinus hirmu või kurbust. Minuga on kõik korras, ma ei ole saanud mingeid hulle diagnoose vmt. See kogemus aitas mul lihtsalt taaskord mõista, et ma väga armastan elu. Tundsin kurbust ainult selle üle, et inimesed mu ümber võibolla ei tea, kui väga ma neid armastan. Ma ei mõtle ainult enda perekonda ja sõpru. Vaid kõiki inimesi ja loomi ja olendeid:"Kas nad ikka teavad, et ma armastan neid?" See jällegi ei tähenda, et igapäevaelu askeldustesse sattudes suudaksin ma jääda pidevalt armastavaks. Nope, sugugi mitte. Ikka tuleb ette ägestumist, ärritumist. Sellegi poolest tunnen, et tahan saata maailmale sõnumi, et armastan teda!

Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Eesti Vabariik 107! Jee! Täna hommikul õnnestus mul kuulata Tommy Cashi ja Klein Joosti uut lugu "United by music". Muusikalise nauditavuse osas ma suurt elamust ei saanud :D AGA! Sõnad :D "I wanna take the piss, but I gotta take a dump". See ajas mind hullult naerama. Sest see on nii rumal ja nii geniaalne sama-aegselt. See viis mind iseendas sellisesse kohta, kus ma tunnen, et elu ei ole vaja liialt tõsiselt võtta (ehk siis I wanna take the piss), aga samal ajal usun ma nii sügavalt kõike mida mulle ette söödetakse (uudised, poliitika, sõda, rahu jne) ning elan nii sügavalt selles tõsises reaalsuses, et enne kui ma saan "to take the piss" I need to "take a dump"- ehk siis, kogu selle saasta endast väljutama :D Teine tundmus. Joosti, Cashi ja Käärija kompott võimaldaks eestlastel justkui natukene teistsugusesse liivakasti mängima minna. Mentaalsuse mõttes. Ma niemtan seda liivakastiks, sest mulle endale tundub, et suur osa eestimaalastest ei ole mentaalses mõttes veel täiskasvanuteks saanud, olenemata nende füüsilisest vanusest (ma ise kaasa arvatud). Meie emotsionaalne intelligentsus on lapsekingades. Aga see on ka okei. Sest psühholoogias ju nt tuuakse välja, et kui inimene on läbi elanud trauma, siis hakkab ta probleeme lahendama sellelt tasemelt, millal ta traumasse kinni jäi. Mina ise jäin traumasse kinni suht lapse/noorukieas, seega pole ime, et ma probleemide lahendustes veel eriti adekvaatne ei ole. Eestlased on kollektiivselt läbi elanud päris mitmeid traumasid ja mulle tundub, et me ei ole veel õppinud neid positiivsel viisil lahendama (nt Heiki Krips on kirjeldanud kolme suhtlemistasandit: laps, lapsevanem ja täiskasvanu. Alles täiskasvanu tasandil toimub n.ö võrdne võrdsega suhtlemine, konfliktilahendus. Aga tihti juhtub nii, et satume hoopis laps-täiskasvanu tasandile, kus üks õpetab ja on kõrgemal kui teine. Ma ise võtan tihti lapse rolli, sest siis pääsen vastutusest). Norras elades näen ma norrakates ja eestlastes sellist erinevust, et eestlased (baltimaalased) lahendavad probleeme hästi emotsionaalsel tasandil. St. tegelikult nad ei lahendagi probleeme vaid muutuvad emotsionaalseteks. Aga siinkohal nt selline taipamine: oletame, et midagi halba on juhtunud, mis tekitab Minus hästi suure negatiivse emotsiooni ja siis Sa küsid mu käest: "Kui palju on 50+25?". See tehe ei ole keeruline, aga mind ajaks see veel rohkem närvi ja ma saadaksin Sind pikalt puusse. Sest antud hetkel kasutan aju limbilist süsteemi, mis tegeleb emotsioonidega ja mitte ratsionaalse mõtlemisega. St et ma ei ole antud hetkel võimeline andma ratsionaalset vastust sellele küsimusele ega ka situatsioonile, mis mind endast välja viis. Nagu siis, kui naine läheb närvi ja mees jääb selle juures rahulikuks. Aii, kuidas see ajab naise veel rohkem närvi :D :D) Aga tulen tagasi liivakasti juurde. Mulle tundub, et oleme rahvana üritanud olla hästi tublid ja eeskujulikud lapsed, kes võtavad eeskuju lääneriikidest ja ka nt Skandinaaviast. Tahame väga sellesse samasse seltskonda kuuluda. Norrakatega suheldes näen selgelt, et nemad meid küll Skandinaaviaks ei pea :) Aga nüüd oleksime sattunud justkui coolimate, rebel noorukite seltskonda, kellel on tsipa rohkem ükskõik, mida meist arvatakse. Ja mul isiklikult aitab see vabamalt hingata. "This song is so funny, it's not that deep". Mulle on jäänud ka mulje, et coolidest rebel noorukitest kasvavad iseseisvad, enesekindlad, innovaatilised ja teadlikud täiskasvanud. Fingers crossed.

Sa oled fenomenaalne

10 aastat tagasi hakkasin pidama blogi, sest lendasin Austraaliasse. Päris tore on neid pildikesi tagant järele vaadata. Eriti just seetõttu, et olles teinud elus igasuguseid suurpuhastusi (nt see, et olen andndud ära oma raamatud, riided jmt,olen põletanud oma päevikud ja olen kustustanud ära ka kõik oma pildid, mis mul kunagi arvutis olid, paberkandjal olevad pildid olen ära põletanud). Päris crazy tsikk see Liis ikka on. Kui keegi teine mulle räägiks, et ta selliseid asju teinud on, siis mõtleksin küll, et tal ei ole vist peas kõik päris korras. Õnneks on mu praegune asukoht Norra. Siin on ikka kõik korras nagu Norras. Miks ma uuesti siia kirjutama hakkasin? Ma ei tea. Kas sellest saab ka midagi püsivat. Ma ei tea. Lihtsalt tuli selline tunne. Viimase 10 aasta jooksul on mu maailmapilt metsikult muutunud. Võiks öelda, et olen täitsa teine inimene. Samas saan aru, et kõrvalt vaadates olen ilmselt ikka sama inimene. Sest ega ju seda ju päris palja silmaga näe, mis sisemuses muutunud on. Üle pika-pika aja olen hakanud jälle veidikene päevikut pidama. Ja vahepeal omi mõtteid lugedes tundub, et mõni neist on päris selline, mis võiks ka kedagi teist kõnetaa. Või kui ei kõneta, siis natukene ketasse ajada. Täna käisin suusatamas. Asukohaks Dalseter Fjellhotell. Suusatades (looduses olles) tuleb mulle ikka vahepeal mingeid taipamisi. Nii ka täna. Olen läbinud mõned Ingvar Villido "Teadliku muutumise kunsti" kursused ja olen praegu päris usinasti oma emotsioone vabastanud. Inimene, kes selle teemaga kokku ei ole puutunud - tema jaoks on see ilmselt midagi väga võõrast ja imelikku, sürreaalset. Villido räägib sellest, et emotsioonid on meie suurim sõltuvus. Kuni viimase ajani ei saanud ma sellest päris hästi aru. Ma sain aru küll, et mu enda sees on väga palju n.ö negatiivseid emotsioone (nt ärevus, viha, kadedus, hirm), millest ma väga lahti soovisin saada. Aga ma ei saanud aru, et ma olen sõltuvuses ka oma positiivsetest emotsioonidest. Viimastel aastatel, kui olen tegelenud meditatsiooniga, siis olen tegelikult taga ajanud positiivseid emotsioone. Ma olen soovinud, et ma ei peaks enam kunagi midagi negatiivset läbi elama ja et ma oleksin koguaeg õnnelik, rõõmus, armastusest pungil inimene. Nüüd olen hakanud märkama seda kohta endas, mis ei ole pidevalt emotsioonide virr-varris. Ja see koht on hästi rahulik ja neutraalne. Aga mitte apaatne. Olen elus päris palju olnud ka apaatne, sest ma ei ole lihtsalt suutnud enam maailmast osa võtta. Sõnad, mida me kasutame on samuti täidetud emotsioonidega. Kasutame samu sõnu, aga erinevate inimeste puhul on erinevad sõnad täidetud erinevate emotsioonidega. Sellepärast võib vahel nt pisikene "vale sõna" katuse pealt ära lennutada (ma ei väida, et see on ainus põhjus). Lihtne näide emotsioonidega täidetud sõnadest: Jumal. Kasutame sama sõna, aga mul pole õrna aimugi, mida Sina Jumala all silmas pead. Sõna (kontseptsioon), mis on täidetud emotsioonidega: inimene või ka nt Sinu/minu nimi (Liis Vahter). Ehk siis täna suusatades märkasin, et kui mõtlen inimestest, siis minu peas juhtub tavaliselt see, et hakkan mõtlema, mida keegi teine minu kohta arvab. Millise hinnangu keegi teine mu tegevustele annab. Hakkan mõtlema, miks ma sellele inimesele meeldin. Miks ma sellele inimesele EI MEELDI? (Damn, valus, tahaksin ju kõigi silmis heas kirjas ja äge olla). Ma tean, et on ka selliseid inimesi, kes teistele inimestele enda üle nii suurt võimu ei anna, aga ma kirjutan praegu ju enda kogemusest. Ehk siis võtan kõiki inimesi ja nende suhtumisi väga isiklikult. Samas märkasin, et inimene on tegelikult ju ka fenomen. Kui ma mõtlen inimesest kui fenomenist, siis ma ei võta teda enam üldse isiklikult. Kui ta ütleb mulle midagi negatiivset, siis ma ei satu enesehaletuse keerisesse. Ma pigem olen üllatunud, et wau, selline fenomen siis täna - keegi karjus mu peale. Ma jään neutraalseks.Fenomene on isegi huvitav jälgida: millised fenomenid tulevad ja lähevad. Aga kui inimesed tulevad ja lähevad siis ma muutun kurvaks. Attachment, ma muutun klammerduvaks. Seega - Sa oled fenomenaalne! Ma olen fenomenaalne. Mõtlesin otsida mõne pildi fenomenist nimega Liis Vahter, aga siis juhtus veel hoopis midagi põnevat. Mainisin enne, et olen oma pildid ära kustutanud. Praegu juhtus nii, et telefonist oma viimase kuu pilte arvutisse tõstes ilmusid välja ka minu paari viimase aasta pildid, mille enda teada olin ära kustutanud. Telefonis albumeid vaadates ei ole neid kusagil (st vb on, aga ma ei ole tehnikaga väga osav; tean vaid, et ma nad ära kustutasin). Haha, lihtsalt päris vahva, et mingid pildid jälle tagasi tuled :D Väike fenomenigalerii:

Lehekuu

Vahepeal olen mina aasta vanemaks saanud (loodetavasti veidi targemaks ka). Oli ikka täitsa mõnus terve päev tähelepanu keskpunktis olla. Ainus kurb asi oli see, et Eestis on mu sünnipäev alati mõnusal kevadisel ajal, siin on praegu sügis. Lehekuu asemel on siin rohkem vihmakuu. 

Sel aastal oli mul isegi päris hea meel vanemaks saada, sest miskipärast on mul numbrit 23 inglise keeles palju raskem hääldada kui 24. Ja kui tööintervjuudel nüüd keegi küsib, et kui vana ma olen, siis saan rõõmsalt 24 ütelda :) Ja mulle meenus see ka, kuidas Riste eelmine aasta oli õnnelik selle üle, et ta 23ndast eluaastast pääses, sest see number on kuidagi halb ja inetu :D (ja muidugimõista on mulle alati suureks lohutseks see, et enamus minu vahvatest sõbrannasest on minust aasta vanemad ;) )

Kolm kuud olen aussis elanud ja vahepeal elasin isegi töölainel. Tegingi nii nagu siinmail kombeks, et printisin cv-d välja ja lihtsalt astusin kõikvõimalikesse kohvikutesse/restodesse sisse, üritasin juhatajaga jutule saada ja oma resümee neile näppu suruda. Aga see on palju tüütum tegevus kui arvata võiks. Esiteks on siin talvine hooaeg algamas ja enam ei olda eriti huvitatud ettekandjate palkamisest. Teiseks on lihtsalt imelik (minul, tuimal eestimaalasel) suvalisse kohta sisse astuda ja ennast pähe määrida. Sain mingisugusesse türgi kohta proovipäevale ja nad lubasid mind ka ilusasti palgata, aga juhtus nii, et Liisa käis tööintervjuul kohas nimega Wealth Build Australia ja kutsus mind ka sinna kaasa. Tegemist on firmaga, kes viib läbi seminare, kus nõustatakse austraallasi, kel on juba aluskapital olemas, edasi investeerima jne. Töö oli telefonitsi inimestele helistamine ja nendele seminaridele kutsumine (me ei müünud mingeid külmutsukappe ega muid vidinaid vaid pakkusime tasuta koolitust koos tasuta söögi/joogiga, ehk siis promosime igati väärt üritust) aga juhtus nii, et nädal aega saime tööl oldud kui ikkagi selgus, et meie inglise keel ei ole piisavalt heal tasemel. Nüüd olen jälle töötu :) Muidugi olin kergelt löödud, aga samas arvan ikkagi, et sain ikkagi väga hea kogemuse osaliseks. 

Olen Gumtreel (austraallaste a ja o veebileht, kus pakutakse tööd, tehnikat ja kõike muud, mida hing oskab ihaldada) silma peal hoidnud ja ohtralt töökuulutusi sirvinud. Praegu on selline tunne, et tahaksin kusagile farmi ära minna. Surfersi elust hakkab villand saama. Samas täna sundis Alex mind jälle cv-d ilusasti kätte võtma, et ümberkaudsed kohvikud/restod minu olemasolust aimu saaksid. Käisin siis ühes väksemas, vaiksemas ja mõnusamas linnaosas ja sealsed kohvikud tundusid palju sõbralikumad, meeldivamd kui Surfersi omad. Vähemalt enesetunne on tänase päeva osas üsna optimsitlik ja loodame, et miskit näkkab.

Homme sõidavad Chanette ja Karit tagasi Eestimaale. See teeb ikka kurvaks kui mõni kaasvõitleja siit ära läheb. Aga siiski, soovin mõnusat lendu ja kivi propellerisse!

Natuke viimasele postitusele lisaks

Lugesin täna kusagilt uudist, et Euroopas tõotab tulla erakordselt soe suvi. Aga loodetavasti see ikka nii soe ei ole kui meil siin Austraalias!
Eelmise blogipostituse juures, kui mainisin, et mul käisid külas rootsi tüdrukud, jäi mul mainimata üks oluline tõik. Mulle sai selgeks, miks reisides on vaja kindlasti teha tervisekindlustus. Moa ja Maria on oma aega Austraalias veetnud aktiivselt ja ekstreemselt. Juhtus siis nii, et nad läksid sukelduma. Moa hüppas vette, aga kapten ei olevat seda tähele pannud ja pani miskipärast tagurpidikäigu sisse. Ja tüdruk jäi propelleri vahele. Muidugi hakkas ta täiest kõrist karjuma ja ta vinnati üsna kiiresti pardale tagasi, aga need haavad, mis ta mulle näitas olid ikka päris jubedad. Nüüd nad saavad vaikselt edasi reisida, aga igas uues kohas peab ta arsti juures kontrollis käima ja õmblusi välja võtma. Samas läks tal ikkagi ülimalt hästi, et oma kätest/jalgadest ilma ei jäänud ja noh, tegelikult oleks see võinud ikka päris õnnetult lõppeda.

Eelmisel korral jäid ka pildid Byron Bayst lisamata. Parandan vea. :)

Sibavad sama kiiresti kui ämblikud. Natuke jube oli.

Õnnelikud inimesed, kes seal üleval elavad. Ühele poole jääb ookean, teisele poole jõgi.

Tüüpiline tänav Byronis. Hipidest pungil. Äge. 

Ükspäev käisin Maria (korterinaabriga) ja tema sõpradega niisama istumas. Pildil on ülihea Strawberry Chocco-Latte. Point oli siis see, et ma olin nii õnnelik, kui ma selle lõpuks kätte sain (see oli päris kallis ka, 18 dollarit tervelt), et minule üsna omaselt, ajasin kogu kraami lihtsalt laua peale ümber. Nutta või naerda? Õnneks oli meie nn ettekandja ka antud koha omanik ja ta tegi mulle tasuta uue joogi. Ju tal hakkas siis kahju minust :)

Vahepeal sai Liia aastakese vanemaks. Ja ta on ka uude kohta kolinud. Wau, see uus elamine on übersuur ja võimas, basseini ja spa-ga. 25ndal käisin ära tema sünnipäeval ja soolaleivakal. Õhtu tipphetk oli vast karaoke (haha, märksõnadeks siis valjusti ja valesti). Ei, tipphetkedeks olid vist pigem ikka need kolm erinevat sorti juustukoogi tükikest, mida ma mõnuga sõin :) Wii konsool võimaldas õnneks natuke kaloreid maha ka tantsida. Vahepeal on mul tunne, et ma olen siin maal ikkagi veel väikest sorti tulnukas. Näiteks see, et lisaks Liiale pidas oma sünnipäeva ka Warren. Ma olin teda varem vaid ühe korra kohanud, aga kuna ta elab samas kohas ja tähistas samuti sünnipäeva, siis mõtlesin, et pudel alkoholiga külakostiks ei ole midagi erilist. Austraallased naersid mind täiesti välja ja ütlesid, et ma olen imelik, justnagu tahaksin talle pudelit viies muljet avaldada. Ma ei tea, minu arvates oleks see justkui elementaarne viisakus? 

Eile käisin niisama Surfersis jalutamas. Ja ma leidsin enda uue lemmikpaiga. 

Eriti hästi näha ei ole, aga jõe/oja keskel on väike saareke ja saarele viivad kaks mõnusat väikest silda.

Üldises mõttes üritan tubli, tervislik ja sportlik olla (vahelduva eduga). Ja võib-olla tooksin välja ka asjaolu, et ma sain ühest oma suurest hirmust üle ja hakkasin koos teistega SingStari laulma. Alguses ma keeldusin kategooriliselt, sest enda häält laulmas kuulda on kole-kole (aga nüüd ma tean, et isegi kui mu hääl on masendavalt mehine ja kriiskav, siis viisi ma ikka enam-vähem pean ja mu skoorid ei olegi kõige hullemad). 

Järgmine postitus ilmselt juba maikuus :)

Pühad.

Kui ma oma uutele välismaistele sõpradele mainin, et Eestis on lihavõttepühade aegu kombeks munasid koksida (inglise keeles nimetan ma seda egg fight’iks, sest ei oska midagi paremat välja pakkuda), siis vaatavad kõik mind imelike nägudega ja eeldavad, et me loobime üksteist niisama lõbu pärast toorete munadega. Mis tegelikkuses võiks ju isegi päris huvitav olla.

Minu viimaste aegade tähtsündmustest tooksin välja vast Great Gatsby teemalise peo. Tegemist oli magistriastme õppuritele korraldatud peoga, mis leidis aset Hiltoni hotellis. Mina ise kahjuks magistrant ei ole, aga mul on ägedaid tuttavaid, kes end ülikoolis harivad ja kes mind ka peole kaasa tirisid. Kohal oli tuleshow ehk siis basseini ääres tegid paar inimest tulega trikke, avatud baar, mõnusad suupisted, šokolaadifondüü. Jammi. Ja mis mulle eriti meeldis, oli ikkagi see, et kõik nägid väga stiilsed välja.

Sellelt pildilt vasakult teine tüdruk, Ramona, on üks minu korterikaaslastest. Ta on sakslanna. Ja ilmselt kerkib enamikele meist sakslastega seoses õllekruus silme ette. Tuleb tõdeda, et Ramona ka õllekruusi sisse ei sülita ja on sellega pigem üsna sina peal. Ehk siis Hiltoni hotellist järgmisele peole minnes visati ta sealt välja, sest ta oli liiga purjakil. Seda juhtub muide Aussis tihedamini kui arvata võiks, et joobes neiud visatakse klubist välja. Aga Ramona iseenesest on väga lahe ja saime pärast koos antud intsidendi üle kõvati naerda. 

Alexiga koos sai ette võetud väike tripp Byron Baysse. Tegemist on väga laheda hipistunud linnakesega. Kuna sel ajal oli linnas toimumas ka Blues Festival, olid teed umbes ja rahvast täis. Pidime auto üsna kaugele jätma, jalutasime mööda randa ligi tunnikese, enne kui linna kohale jõudsime. Aga ilm oli kena, mere ääres olid mõnusad majakesed, mida uudistada. Seega teekond liiga kontemurdev ei olnud. Sõime megahead burgerit, kosutasime end väiksese siidriga ja kohtusime Alexi vanaonu Henryga. Nooruses oli ta hipiliikumise eesotsas, praegusel ajal kannab ta ägedaid kirevaid riideid ja on niisama huvitav inimene. Nende majast ma üldse rääkima ei hakka, sest see kubises sellistest asjadest, mida ma mingi aeg kindlasti pikemalt silmitseda tahaksin. Igasuguseid amulette, kujukesi, ripatseid....

Kedli sünnipäeval, 18.aprillil saabusid mulle külla kaks rootsi tüdrukut, Moa ja Maria, kellega koos Norras töötasin. Kuigi me seal väga pikalt koos tööl olla ei saanud, oli nüüd ikkagi tunne nagu teaksin neid terve igaviku. Tunne oli hea. Sain neile linna näidata ja teha nägu nagu teaksin kus miski ja keegi asub (tegelikult olen siiani veel tänavatel võhiklik turistike). Esimese asjana tuli neiudele kindlasti ookean ette näidata.

Üllataval kombel olen rootslaste seltskonda sattunud. Minu korterikaalsane Maria on samuti rootslanna ja samal õhtul läksime tema tuttavate korterisse väikesele peole. 15 inimese hulgas oli 2-3 mitterootslast. Igastahes, see korter, kus pidu aset leidis oli super- nunnu, hubane ja imelise vaatega merele. 

Kuna veiniklaasid olid otsas, jõin veini teetassist. See oli ka päris stiilne.

Mahlakas vaade rõdult. Laivis oli muidugi veelgi ilusam (ja kuu oli ka taevas)

Veel õnnestus meil Alexi, Jeremy, Maria ja Moaga tasuta bussile hüpata, mis Surfersis mingi festivali raames niisama tasuta ringi sõitis.

Ja nüüd on tunne nutune, sest pidin rootsi tüdrukud ära saatma. 

PS! ma olen siinmail isegi paar korda Diablo 3e mänginud. Piinlik, piinlik. Arvasin, et sellist ristiretke nagu arvutimängud/telekamängud ma kunagi ette ei võta, aga võta näpust... ses suhtes, et ega ma eriti suur fänn ei ole, aga vähemalt olen ära proovinud.

Täna, 21.aprill võtab Kedli ette reisi Austraaliasse. Kahjuks Perthi. Aga hoian põialt, et kohtume peatselt ja soovin sulle, kallis Kets, probleemidevaba reisi :)

Tervitused kodustele!