Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Eesti Vabariik 107! Jee! Täna hommikul õnnestus mul kuulata Tommy Cashi ja Klein Joosti uut lugu "United by music". Muusikalise nauditavuse osas ma suurt elamust ei saanud :D AGA! Sõnad :D "I wanna take the piss, but I gotta take a dump". See ajas mind hullult naerama. Sest see on nii rumal ja nii geniaalne sama-aegselt. See viis mind iseendas sellisesse kohta, kus ma tunnen, et elu ei ole vaja liialt tõsiselt võtta (ehk siis I wanna take the piss), aga samal ajal usun ma nii sügavalt kõike mida mulle ette söödetakse (uudised, poliitika, sõda, rahu jne) ning elan nii sügavalt selles tõsises reaalsuses, et enne kui ma saan "to take the piss" I need to "take a dump"- ehk siis, kogu selle saasta endast väljutama :D Teine tundmus. Joosti, Cashi ja Käärija kompott võimaldaks eestlastel justkui natukene teistsugusesse liivakasti mängima minna. Mentaalsuse mõttes. Ma niemtan seda liivakastiks, sest mulle endale tundub, et suur osa eestimaalastest ei ole mentaalses mõttes veel täiskasvanuteks saanud, olenemata nende füüsilisest vanusest (ma ise kaasa arvatud). Meie emotsionaalne intelligentsus on lapsekingades. Aga see on ka okei. Sest psühholoogias ju nt tuuakse välja, et kui inimene on läbi elanud trauma, siis hakkab ta probleeme lahendama sellelt tasemelt, millal ta traumasse kinni jäi. Mina ise jäin traumasse kinni suht lapse/noorukieas, seega pole ime, et ma probleemide lahendustes veel eriti adekvaatne ei ole. Eestlased on kollektiivselt läbi elanud päris mitmeid traumasid ja mulle tundub, et me ei ole veel õppinud neid positiivsel viisil lahendama (nt Heiki Krips on kirjeldanud kolme suhtlemistasandit: laps, lapsevanem ja täiskasvanu. Alles täiskasvanu tasandil toimub n.ö võrdne võrdsega suhtlemine, konfliktilahendus. Aga tihti juhtub nii, et satume hoopis laps-täiskasvanu tasandile, kus üks õpetab ja on kõrgemal kui teine. Ma ise võtan tihti lapse rolli, sest siis pääsen vastutusest). Norras elades näen ma norrakates ja eestlastes sellist erinevust, et eestlased (baltimaalased) lahendavad probleeme hästi emotsionaalsel tasandil. St. tegelikult nad ei lahendagi probleeme vaid muutuvad emotsionaalseteks. Aga siinkohal nt selline taipamine: oletame, et midagi halba on juhtunud, mis tekitab Minus hästi suure negatiivse emotsiooni ja siis Sa küsid mu käest: "Kui palju on 50+25?". See tehe ei ole keeruline, aga mind ajaks see veel rohkem närvi ja ma saadaksin Sind pikalt puusse. Sest antud hetkel kasutan aju limbilist süsteemi, mis tegeleb emotsioonidega ja mitte ratsionaalse mõtlemisega. St et ma ei ole antud hetkel võimeline andma ratsionaalset vastust sellele küsimusele ega ka situatsioonile, mis mind endast välja viis. Nagu siis, kui naine läheb närvi ja mees jääb selle juures rahulikuks. Aii, kuidas see ajab naise veel rohkem närvi :D :D) Aga tulen tagasi liivakasti juurde. Mulle tundub, et oleme rahvana üritanud olla hästi tublid ja eeskujulikud lapsed, kes võtavad eeskuju lääneriikidest ja ka nt Skandinaaviast. Tahame väga sellesse samasse seltskonda kuuluda. Norrakatega suheldes näen selgelt, et nemad meid küll Skandinaaviaks ei pea :) Aga nüüd oleksime sattunud justkui coolimate, rebel noorukite seltskonda, kellel on tsipa rohkem ükskõik, mida meist arvatakse. Ja mul isiklikult aitab see vabamalt hingata. "This song is so funny, it's not that deep". Mulle on jäänud ka mulje, et coolidest rebel noorukitest kasvavad iseseisvad, enesekindlad, innovaatilised ja teadlikud täiskasvanud. Fingers crossed.

Sa oled fenomenaalne

10 aastat tagasi hakkasin pidama blogi, sest lendasin Austraaliasse. Päris tore on neid pildikesi tagant järele vaadata. Eriti just seetõttu, et olles teinud elus igasuguseid suurpuhastusi (nt see, et olen andndud ära oma raamatud, riided jmt,olen põletanud oma päevikud ja olen kustustanud ära ka kõik oma pildid, mis mul kunagi arvutis olid, paberkandjal olevad pildid olen ära põletanud). Päris crazy tsikk see Liis ikka on. Kui keegi teine mulle räägiks, et ta selliseid asju teinud on, siis mõtleksin küll, et tal ei ole vist peas kõik päris korras. Õnneks on mu praegune asukoht Norra. Siin on ikka kõik korras nagu Norras. Miks ma uuesti siia kirjutama hakkasin? Ma ei tea. Kas sellest saab ka midagi püsivat. Ma ei tea. Lihtsalt tuli selline tunne. Viimase 10 aasta jooksul on mu maailmapilt metsikult muutunud. Võiks öelda, et olen täitsa teine inimene. Samas saan aru, et kõrvalt vaadates olen ilmselt ikka sama inimene. Sest ega ju seda ju päris palja silmaga näe, mis sisemuses muutunud on. Üle pika-pika aja olen hakanud jälle veidikene päevikut pidama. Ja vahepeal omi mõtteid lugedes tundub, et mõni neist on päris selline, mis võiks ka kedagi teist kõnetaa. Või kui ei kõneta, siis natukene ketasse ajada. Täna käisin suusatamas. Asukohaks Dalseter Fjellhotell. Suusatades (looduses olles) tuleb mulle ikka vahepeal mingeid taipamisi. Nii ka täna. Olen läbinud mõned Ingvar Villido "Teadliku muutumise kunsti" kursused ja olen praegu päris usinasti oma emotsioone vabastanud. Inimene, kes selle teemaga kokku ei ole puutunud - tema jaoks on see ilmselt midagi väga võõrast ja imelikku, sürreaalset. Villido räägib sellest, et emotsioonid on meie suurim sõltuvus. Kuni viimase ajani ei saanud ma sellest päris hästi aru. Ma sain aru küll, et mu enda sees on väga palju n.ö negatiivseid emotsioone (nt ärevus, viha, kadedus, hirm), millest ma väga lahti soovisin saada. Aga ma ei saanud aru, et ma olen sõltuvuses ka oma positiivsetest emotsioonidest. Viimastel aastatel, kui olen tegelenud meditatsiooniga, siis olen tegelikult taga ajanud positiivseid emotsioone. Ma olen soovinud, et ma ei peaks enam kunagi midagi negatiivset läbi elama ja et ma oleksin koguaeg õnnelik, rõõmus, armastusest pungil inimene. Nüüd olen hakanud märkama seda kohta endas, mis ei ole pidevalt emotsioonide virr-varris. Ja see koht on hästi rahulik ja neutraalne. Aga mitte apaatne. Olen elus päris palju olnud ka apaatne, sest ma ei ole lihtsalt suutnud enam maailmast osa võtta. Sõnad, mida me kasutame on samuti täidetud emotsioonidega. Kasutame samu sõnu, aga erinevate inimeste puhul on erinevad sõnad täidetud erinevate emotsioonidega. Sellepärast võib vahel nt pisikene "vale sõna" katuse pealt ära lennutada (ma ei väida, et see on ainus põhjus). Lihtne näide emotsioonidega täidetud sõnadest: Jumal. Kasutame sama sõna, aga mul pole õrna aimugi, mida Sina Jumala all silmas pead. Sõna (kontseptsioon), mis on täidetud emotsioonidega: inimene või ka nt Sinu/minu nimi (Liis Vahter). Ehk siis täna suusatades märkasin, et kui mõtlen inimestest, siis minu peas juhtub tavaliselt see, et hakkan mõtlema, mida keegi teine minu kohta arvab. Millise hinnangu keegi teine mu tegevustele annab. Hakkan mõtlema, miks ma sellele inimesele meeldin. Miks ma sellele inimesele EI MEELDI? (Damn, valus, tahaksin ju kõigi silmis heas kirjas ja äge olla). Ma tean, et on ka selliseid inimesi, kes teistele inimestele enda üle nii suurt võimu ei anna, aga ma kirjutan praegu ju enda kogemusest. Ehk siis võtan kõiki inimesi ja nende suhtumisi väga isiklikult. Samas märkasin, et inimene on tegelikult ju ka fenomen. Kui ma mõtlen inimesest kui fenomenist, siis ma ei võta teda enam üldse isiklikult. Kui ta ütleb mulle midagi negatiivset, siis ma ei satu enesehaletuse keerisesse. Ma pigem olen üllatunud, et wau, selline fenomen siis täna - keegi karjus mu peale. Ma jään neutraalseks.Fenomene on isegi huvitav jälgida: millised fenomenid tulevad ja lähevad. Aga kui inimesed tulevad ja lähevad siis ma muutun kurvaks. Attachment, ma muutun klammerduvaks. Seega - Sa oled fenomenaalne! Ma olen fenomenaalne. Mõtlesin otsida mõne pildi fenomenist nimega Liis Vahter, aga siis juhtus veel hoopis midagi põnevat. Mainisin enne, et olen oma pildid ära kustutanud. Praegu juhtus nii, et telefonist oma viimase kuu pilte arvutisse tõstes ilmusid välja ka minu paari viimase aasta pildid, mille enda teada olin ära kustutanud. Telefonis albumeid vaadates ei ole neid kusagil (st vb on, aga ma ei ole tehnikaga väga osav; tean vaid, et ma nad ära kustutasin). Haha, lihtsalt päris vahva, et mingid pildid jälle tagasi tuled :D Väike fenomenigalerii: