Jonnipunn, see nukk

Selline oli pealkiri oli ühel minu kirjandil, mille kirjutasin 10ndas klassis. Ma ei mäleta hästi selle sisu, kuid pealkirja mäletan selgelt. Meil oli legendaarne kirjanduse õpetaja, kes oli üle Kuressaare tuntud selle poolest, et ta oli nii hirmus, et tema pärast vahetasid õpilased kooli. Selle, minu kirjutatud kirjandi pärast hakkasime meie omavahel hästi läbi saama. Olen saanud mõnelt inimeselt tagasisidet. Täitsa positiivset tagasisidet selle kohta, mida olen praegu hakanud blogisse kirjutama. Pean tunnistama, et seda blogi on tegelikult päris hirmus teha. Sest ma tahan olla võimalikult aus. Ja ma tahan näidata võimalikult palju, mis toimub minu sees. Mis toimub minu sees sel hetkel kui kirjutan ja mis on võibolla aastakümneid minu sees olnud. Samas märkan ka seda, et kui olen blogipostituse avalikustanud, siis mõne päeva pärast ei oma see kirjutatu enam mulle suurt tähtsust. Ma ei mõtle sellele enam. See ilu/valu on valgust näinud. See on saanud avalikuks, seda on tunnistatud ja ma saan selle minema lasta. Selle avastuse tõttu tunnen, et tahan aina ausam olla ja tahan aina rohkem lahti lasta.Pühkida käed mingitest asjadest puhtaks, et nendega enam tegelema ei peaks. Kui selle kirjandi kirjutasin, siis olin aasta aega varem näinud seda, kuidas mu isa end bensiiniga üle valas ja end põlema pani. There we go. Ma panin selle kirja. Must valgelt. Ma ei kirjutanud sellest kirjandisse, kuigi tahtsin karjuda. Tahtsin, et kõik näeksid mu valu. St, ma oleks tahtnud, et mõni täiskasvanu näeks mu valu, aga mitte keegi ei uurinud ja mulle tundus ebaviisakas (või liialt tähelepanu vajav) sellest rääkida. Aga ma arvan, et see emotsioon oli kirjandis olemas. Ja see ilmselt õpetajale meeldiski. Ja ma mäletan seda tunnet 16.aastasena, kuidas mõtlesin, et nad (ma ei tea, kes "nemad", ükskõik kes - elu) võivad mind *ucking üritada pikali ajada, aga ma tõusen iga kord püsti.

Mida need silmad näinud on.

Alt J "Something good"

Paar kuud tagasi kuulasin ja vaatasin Alt J videot "Something good". See, mida ma sellest videost mäletan on see, et peategelane on matadoor, härjavõitleja. Seal näitab härjavõitlust ja kuidas härg oma sarvega lööb matadoori sisse augu. See mees teab, et ta kohe sureb. Ja siis näitab hästi suurelt selle härja silma. Kui ma nägin selle härja silma, siis selle sees oli kogu universum. See laul ise mõjub mulle hästi helgelt, aga kui ma seda selle videoga vaatasin, siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin. See oli nii ilus ja valus hetk. Ma olen vahel mõelnud, et huvitav, mida need inimesed tunnevad, kes on saanud surmava haiguse diagnoosi. Ja see laul viis mind kuidagi sellisesse teadmisse või olemisse, kus ma teadsin, et elu on üürike ja ma võin iga hetk surra. Ja see härg, kes on justkui minu või selle matadoori surmas süüdi on iseenesest nii ilus, et ma ei saa olla isegi pahane, et ta mind ära tapab. Ma loodan, et kui Sa peaksid sattuma seda mõttejupikest lugema, siis see ei tekita Sinus hirmu või kurbust. Minuga on kõik korras, ma ei ole saanud mingeid hulle diagnoose vmt. See kogemus aitas mul lihtsalt taaskord mõista, et ma väga armastan elu. Tundsin kurbust ainult selle üle, et inimesed mu ümber võibolla ei tea, kui väga ma neid armastan. Ma ei mõtle ainult enda perekonda ja sõpru. Vaid kõiki inimesi ja loomi ja olendeid:"Kas nad ikka teavad, et ma armastan neid?" See jällegi ei tähenda, et igapäevaelu askeldustesse sattudes suudaksin ma jääda pidevalt armastavaks. Nope, sugugi mitte. Ikka tuleb ette ägestumist, ärritumist. Sellegi poolest tunnen, et tahan saata maailmale sõnumi, et armastan teda!